Andres Noormets: tegeleme täna võimaliku oleva maailmaga
Mõne päeva pärast esietendub Rakvere Teatris „3 õde“, kus tosin näitlejat toovad publiku ette maailmakuulsa näidendi sügavad ja kerged meeleolud. Intervjuus Kuulutajale kergitab lavastaja Noormets saladuse loori valmivalt uuslavastuselt.
Tõnu Lilleorg
Andres, miks otsustasite tuua selle Tšehhovi näidendi aastal 2014 Rakvere Teatris lavale?
Klassikasse kuuluvad tekstid on püsiva väärtusega ja alati kaasaegsed. Need on etalonid, millega aega ja olemist ikka üle mõõta tasub. Sedakaudu paistavad selgesti kätte asjad, mida maksab hoida ja millel minna lasta, paistab tänaste asjade tase ja vorm. Minu jaoks on Tšehhovi “3 õde” hetkel parim kaasaegne dramaturgia. Rakvere on seal kõrval hea juhus.
Tšehhovi eluloouurija Troyat on öelnud „3 õe“ kohta, et „väikeste, otsekui möödaminnes pillatud fraasidega loob ta nii raske ja poeetilise atmosfääri, et vaatajaid tabab inimsaatuse ees samasugune peapööritus nagu näidendi tegelasi. Autor kutsub meid pigem laskuma iseendasse kui jälgima välist tegevust“. Kas olete sellise iseloomustusega päri?
Jah. Küll. Selle erinevusega, et kui miski muutub liiga raskeks ja poeetiliseks, siis muutub see järgmisel hetkel naljakaks ja väikeseks. See võib olla suur kergendus meie liigkiiresti pöörlevas maailmas, kus infokihte lakkamatult lisandub, aga juhuslikkus ja pealiskaudsus samaaegselt suurenevad. Tänapäeva suurimad sõjad toimuvad igapäevaselt meie eneste sees. Kus inimene naerab, seal kaotab kurat oma võimu.
Mida tahate näidendist selgema joonega välja tuua?
Autori remarkeeritud olustikust astume üle, see on enamjaolt kustutatud. Seda enam on fookus tekstil, dialoogidel. Tegevustel, mis sealt lähtudes võimalikud on. Maailmal, mis sealt lähtudes täna võimalik on.
Kuuldavasti kõlab tegelaste jutt laval sellisena, nagu autor selle kirja pani. Kas te lavastajana pigem kasutate originaalseid, muutmata tekste?
Mulle meeldib teatris reeglitest üle astuda ja kõike alati uuesti alustada. Aga väärtuslikke asju muuta või ümber teha paistab rumal. Tahan töös keskenduda rohkem sellele materjalile, mis end esimesest proovist alates ilmutab, kui kinnisideedele ja kujutelmadele. Kokku saame lavastuse, mis on just nende inimeste nägu, kellega just siin ajas ja ruumis teatriasja ajame.
Kuidas teile tundub, kas Tšehhovi 100 aasta vanune tekst suudab haarata publiku oma lummusesse sellisena, nagu see on? Või on tänane sotsiaalne tegelikkus ja siit tulenevalt ka arusaam tegelaste elujärjest niivõrd muutunud, et kontakt publiku ja näitemängu vahel toimub läbi mingi filtri?
Üks sajandijagu aega muudab inimolemise väliseid vorme kohati tundmatuseni, aga sisemine olemus nii kiiresti ei muutu. Võib ju olla, et see ei muutu kunagi. Nii on kõik olemust puudutavad lood universaalsed. Aga lummus on midagi sellist, mis pole ajas kestev – see puudutab iga konkreetse inimese loovust, loomisvõimet. Nende asjade kohta pole võimalik garantiikirju välja anda. Ma tean, et see lugu räägib tänagi millestki väga olulisest. Ja kontakt publiku ja näitemängu vahel toimub lavastuse kaudu, läbi selle tegijate filtri. Teatritöö annab kirjandusele ajaliku näo, millega on võimalik reaalajas tõtt vaadata ja heal juhul iseennast ning ümbritsevat märgata ja ära tunda.
Kas lavastus võiks pakkuda huvi eeskätt teatrigurmaanidele või võiks olla nauditav ka kergema maitsega publikule?
“3 õde” tuleb välja jõulueelsel ajal ja esimesed kümmekond etendust on ta jõulumuinasjutt ning nauditav muinasjutusõpradele. Jaanuaris aastanumber muutub ja ilmselt muutub ka lavastuse paradigma. Teatrigurmaanide aeg tuleb märtsikuus. Ja nii edasi. Katkematus pöörlemises ümber päikese.
Võimalust lavastada Tšehhovit Rakveres peab Andres Noormets heaks juhuseks. Foto: Draama Festival/Lauri Kulpsoo
