Atmosfääriteadlane Jüri Kamenik kõneles ilmastikunähtustest ja kliimamuutusest

Oktoobris algasid üleriigilised raamatukogupäevad „Kohtume raamatukogus“. Lääne-Virumaa keskraamatukogu kutsus külla atmosfääriteadlase Jüri Kameniku, kes vestles pea kõiki eestlasi puudutaval teemal – ilmast ja kliimast.

Ülle Kask

Jüri Kamenik rääkis, et ilmavaatlusi on ta teinud alates 1998. aastast. Ilm.ee portaalis kajastab ta äikesejahte, põhikohaga töötab aga õppejõuna Tallinna Ülikoolis.

„Mul on ka üks doktoriprojekt praegu kaitsmist ootamas,“ lausus teadlane. „Kuna oponent pole siiamaani saanud välismaalt Eestisse tulla, siis on kaitsmine ootele jäänud. Oleks võimalik ka videosilla teel teha, aga mina eelistan, kui inimesed tulevad kohale.“

Kamenik tutvustas veidi doktoritööd, milles ta uurib ekstreemseid ilmastikunähtusi, tugevaid vihma- ja lumesadusid, mis hakkab juhtuma sajandi lõpuks külma- ja kuumalainetega ning kas peaksime neid kartma või mitte.

Ta tõstis äärmusliku ilmastikunähtusena esile 2005. aasta jaanuaritormi, mil ei sadanud mitte lörtsi ega vihma, vaid märga lund ja hästi tugev tuul tõi rekordilise mereveetõusu, mis tegi suurt kahju Pärnus, Haapsalus ja mujalgi.

„Miks üldse on tähtis ekstreemseid asju uurida?“ küsis ilmatark ja vastas, et neid on küll vähe, aga nende mõju on suur, kuna need segavad igapäevast elu ja kujutavad mõnikord ohtu. „Mul on ka puhas uudishimu, kuna neid on väga vähe uuritud,“ lisas ta.

Paduvihm ja padulumi

„Üks ekstreemne ilmastikunähtus toimus ka 17. juunil 2014,“ sedastas Kamenik. „Mõnes kohas Eestis oli lumesadu nii tugev, et autod jäid lumme kinni. Nii Viljandis kui Pandiveres sadas suve kohta palju lund.“

Kameniku arvates hakkab meil ilmselt juunis tulevikuski rohkem lund tulema, sest juuni on ka ainus kuu, mis on läinud jahedamaks, teised kuud muutuvad edaspidi soojemaks. 19. sajandil ei sadanud juunis kordagi lund, aastal 1982 tuli lumi korraks maha Tartumaal ja seejärel alles aastal 2014.

Kamenik rääkis, et üks huvitav ilmastikunähtus on padulumi. Näiteks paduvihmu on kahte tüüpi. Üks on selline, mis kestab päev läbi, hommikust õhtuni. Teine aga hoovihm, ka äikesevihm, mis tuleb umbes 20–30 minutiga, aga sajuhulk on sama suur kui selle vihma puhul, mis ühe ööpäevaga ühtlaselt alla tulla võib (nt 50 mm/d). Padulumi aga esineb tavaliselt koos lumetormiga, mil ööpäevaga tuleb korraga pool meetrit lund maha. Kui lund sajab poole ööpäevaga veeks sulatatuna 20 mm, lumena umbes 20 cm, siis loetakse seda juba eluohtlikuks. Inimesed võivad lumerookimisest rabandusi saada, võidakse lumme kinni või lumevangi jääda ega saada siis enam eluks vajalikku sooja.

Padulumes võivad inimestel tekkida ka hingamisraskused, sest lumehelbeid tõmmatakse tihedas sajus kopsudesse, kus nad sulavad. Kui inimene sattub näiteks lumelaviini sisse, siis ta võib ka lämbuda, sest õhk on täielikult jääkristalle täis. Eestis ilmatarga sõnul nii tugevaid lumesadusid ei ole, aga mujal maailmas tuleb neid ette küll.

„Kõige rohkem mäletatakse Eestis 2010. aasta Padaoru juhtumit, mil möllas torm Monika ja inimesed jäid lumevangi,“ meenutas Kamenik, jätkates, et tõelist paduvihma ja padulund on siiski üliharva. Kõnekeeles öeldakse iga tugeva vihma kohta padukas, aga tegelikult see ei ole paduvihm, vaid natuke tugevam hoovihm.

„Esmaspäeval, (19.10. toim.), kui lumi tuli kohati maha, ütles keegi raadios, et nüüd on kliima palju külmemaks läinud,“ märkis Kamenik. „Hakkasin siis mõtlema, et miks niimoodi väljenduti,“ jätkas ta. Teadlane rõhutas, et kliima pole sama, mis ilm. „Praegu näiteks on ilm soe (22.10. toim.). Tänane (22.10. toim.) soojarekord on ligikaudu14 kraadi, mis on viimase 150 aasta kohta. Kliima aga pole üks päev, vaid pikem ajaperiood, maailma meteoroloogiaorganisatsiooni järgi ca 30 aastat.“

Kliimamuutus on nii inimtekkeline kui looduslik

Kliimamuutuse kohta rääkis atmosfääriteadlane, et selle üle vaieldakse väga pikka aega. On igasuguseid teooriaid, miks kliima muutub. „Üks radikaalsem seltskond väidab, et inimene pole üldse süüdi, vaid loodus teeb oma tööd ja palju loeb päikese aktiivsuse varieeruvus, astronoomilised tegurid või juhuslikkus. Aga geoloogilised uuringud näitavad kõiksugu kliimamuutust ka kauges minevikus, inimesest sõltumatult,“ sõnas Kamenik.

Kliimat mõjutavad teadlase selgituse kohaselt mitmesugused tegurid. Kliimas endas on ka sisemised asjad nagu atmosfääri koostis: kui palju on seal veeauru, süsihappegaasi, kui palju teisi koostisgaase. Oluline on ka mandrite ja ookeanide paigutus, sest need muutuvad ajas.

„Aga inimtegevust vaadatakse millegipärast välise tegurina. Minul pole selget seisukohta, aga arvan, et kliimamuutus on tingitud pigem sisemistest asjaoludest, sest inimestena oleme samuti looduse osa,“ möönis teadlane, lisades, et inimtegevuse puhul on hästi suur probleem keskkonna saastatus. Probleemiks on ka kõrbestumine ja metsaraie. „Eestis ka vaieldakse muuhulgas, kas peaks metsa rohkem majandama või kaitsma. Kogu aeg vaieldakse.“

Viimase 20 aasta jooksul on korraldatud mitmesuguseid valitsustevahelisi paneelkohtumisi. Kõige tähtsam vast on Kyoto protokoll, millest USA loobus 2001. aastal ja Kanada 2011.

„Praeguseks on see vananenud teema, kuna suured riigid, kellel on majanduses palju kaotada, ei soovi selliste piirangutega tegeleda,“ nentis teadlane.

Eestlased on Kameniku meelest üldiselt kliimamuutuse suhtes leiged. Mõnedel on arvamus, et ongi hea, kui kliima läheb soojemaks, sest küttearved on talviti väiksemad, vähem kulub riideid ja autokütust.

„Kas kliimat mõjutavad looduslikud tegurid või mitte, kui ulatuslik on inimtegevus ja kas sel tegevusel on üldse mingit mõju, selles küsimuses on väga keeruline leida selget pilti,“ selgitas atmosfääriteadlane, lisades, et küll aga on leitud seos kiirema majanduskasvu ja kiirema soojenemise vahel. See soojenemine on tuntav eriti talvel ja üleüldiselt suurtel laiuskraadidel – pooluste lähedal.

„Eesti ilm hakkab talviti tõenäoliselt sarnanema Šotimaa ilmaga: rohkem on sademeid ja talved on seega vihmasemad ning tormisemad. Pakasest me lahti ei saa, sest paar päeva võib endiselt juhtuda 25–30-kraadist pakast, siis on jälle plusskraadid. Aga tegelikkuses paistab, et sulailmu hakkab rohkem olema, mis tähendab pimedust ja muuhulgas rohkem libedust teedel,“ tõdes ilmatark Jüri Kamenik.

Eeselmeetriga mõõdavad üliõpilased ilma

Ilmateadlane küsis vestlusõhtul üht slaidi näidates, kas keegi arvab ära, keda seal kujutatakse. Paljud tundsid pildil eesli ära. Kamenik selgitas, et kui üliõpilased tulevad Tartusse õppima, siis esimese asjana minnakse Tõraverre, kus neile tutvustatakse, kuidas ilma mõõdetakse. Üks instrument on eeselmeeter. See töötab nii, et kui eesel on märg, siis sajab, kui kuiv, siis ei saja. Kui eeslit on hästi näha, siis on hea nähtavus, kui näha pole, on udu. Kui eesel tõstab saba püsti, on väljas raju ilm ja torm, kui saba ripub sorgus, on tuulevaikus.

„Instrumendiga on selline lugu,“ muigas Kamenik, „et loomulikult on ilmaolude mõõtmiseks täpsemaid seadmeid vaja, sest eeselmeeter on nirusti kalibreeritud ehk teisisõnu, täpseid arvandmeid sealt ei saa.“

Kord andis õppejõud üliõpilastele koduse töö, et mingu nad õue ja tehku ilmavaatlusi, kas sajab või mitte. Kolmekümne ühest üliõpilasest kümnele osutus see liiga raskeks ja nad ei saanud hakkama. Keegi oli rääkinud, et ta ei saanud arvutiga ilmajaamast täpseid arvandmeid kätte, aga tööjuhendis oli öeldud, et arvulisi väärtusi ei tohi kasutada. „Loomulikult pidid nad töö uuesti tegema. Erialatööd hakkavadki koos ilmavaatlusega pihta, et kuidas ilm muutub ja eeselmeeter ehk burromeeter on üks selline instrument,“ sõnas Kamenik.

Atmosfääriteadlane Jüri Kamenik Lääne-Virumaa keskraamatukogus. Foto: Ülle Kask