Helen Rekkor keeras hämara loo helgeks

 

Rakvere Teatri väikeses saalis esietendus kõmutekitav lavastus „See kõik on tema“, mille aitas lavalaudadele külalislavastaja Helen Rekkor, osades mängivad Tiina Mälberg ja Imre Õunapuu.

 

Katrin Kivi

 

Helen Rekkor rääkis, et valgevene kirjaniku Andrei Ivanovi näidendit „See kõik on tema” pakkus lavastamiseks Rakvere Teatri kunstiline juht Üllar Saaremäe. „Kuigi hooaeg oli niigi tihe, otsustasin pakkumise siiski vastu võtta,“ selgitas lavastaja. „Kaalukausse aitas kallutada see, et näitlejatena olid kaasa tegema valitud Tiina Mälberg ja Imre Õunapuu.“

„Tiina on väga huvitav ja kogenud näitleja, kellega koostööd teha on rikastav ja õpetav kogemus,“ jätkas ta. „Imre Õunapuu on alles õitsele puhkev noor näitleja. Tema potentsiaali realiseerumiseks tuleb vaid õigeid ja huvitavaid materjale ning partnereid n-ö „ette anda“.“

Rekkor tõi esile, et kogu etenduse vältel suudavad mõlemad näitlejad hoida energiaid hästi üleval. „Põnevaks teeb nende olukorra veel see, et kumbki näitleja mängib üksinda, kuid samal ajal ka partneriga eriliselt arvestades,“ leidis ta. „Peaaegu kahetunnisest lava-ajast on neil omavahel otsest kontakti vaid mõne repliigi jagu.“

„Koostöö näitlejatega oli väga armas ja tore. Usun, et õppisime teineteist selle võrdlemisi lühikese aja jooksul usaldama. Kogemusena on see järjekordne näide sellest, et hea usalduse ja taganttuulega on paljugi võimalik. Õppisin ka ennast lavastaja ja dramaturgina rohkem usaldama.“

Hämar situatsioon

Näidend kujutab üht ema ning tema teismelist poega omavahelistes suhtlemisraskustes. Mida lugu õpetas? „On üsna sage, et põlvkondade vahele tekib üleminekuajal lapsepõlvest täiskasvanuikka mingi lõhe,“ kommenteeris Rekkor. „Kui juhtub veel, et omavahel ei räägita, viib see järjest suuremate arusaamatusteni, kuni hetkeni, mil probleemide rägastikku näib olevat sootuks võimatu lahti harutada.“

„Mulle pakkus see lugu võimaluse iseendale meenutada, mismoodi oli maailmatunnetus siis, kui olin teismeline – milline tunnete virvarr, enesekahtlused, kuulumisvajadus, üleüldine segadus,“ jätkas ta. „See lugu pakkus mulle lõpuks ka võimaluse leida üles helgus ja headus kõige hämaramas situatsioonis, sest ma ise valisin nii. Seda lugu oleks saanud teha ka nii, et hämarus jäänuks võidutsema, aga ma ei usu pimedusse, mina usun valgusesse.“

Suurim väljakutse?

Suurimaid väljakutseid oligi Rekkori hinnangul teksti n-ö „enda omaks” tegemine. „Näidendi esimesel lugemisel ei meeldinud see lugu mulle üldse,“ tunnistas ta. „Kuidas ja miks lavastada teksti, mille tegelased on esmapilgul hirmsad inimesed ja käituvad teineteisega nagu viimased tõprad?“

„Sedamööda, kuidas tegelastesse süvenesime, selgus, et nad ei ole halvad inimesed, vaid kogenematud, eksinud ja üksi,“ avas Rekkor loo tagamaid. „Kaastunde pealt on oluliselt orgaanilisem materjaliga tegeleda. Inimeseks ja lavastajaks olemise teeb kergemaks see, kui vaatled nähtusi pigem mõista püüdmise kui mittemõistmise perspektiivist.“

Lavastuses mängivad näitlejad laval eelfilmitud videotega sünkroonis. „See on näitlejatele põnev väljakutse,“ arvas lavastaja. „Samuti oli päris suur väljakutse lavastuses kasutatavad videod esietenduseks valmis jõuda. Videotöötlus on teatavasti väga aeganõudev ja suuremahuline protsess. Videokunstnik töötas enne esietendust päevi ja öid, et visuaali timmida ja parandada. Ta tegi üksi ära produktsioonikompanii töö, ja pidas väga vapralt vastu.“

 

Lõpptulemusega rahul

Lavastaja Rekkor valis oma lavastuskunstnikuks tema enda sõna kasutades „ürgandeka“ Maarja Pabuneni. „Usaldan ja hindan teda väga,“ kinnitas Rekkor. „Maarjaga oli see meil juba neljas koostöö ja on näha, et neid tuleb veelgi. Nagu alati, lõi Maarja lavale kavala ja funktsionaalse „maailma”, mis toetas ja kandis tegelasi läbi loo.“

„Maarja omakorda tutvustas mind videokunstnik Alyona Movkoga,“ jätkas lavastaja. „Meie kolme koostöös valmis lavastuse visuaalne esteetika.“

Rekkor leidis lõpptulemust kommenteerides, et alati saab parem olla ja kui vaid lastaks, siis jääkski lavastust n-ö tuunima. „Aga jah, arvestades ette antud tingimusi, materjali, aega ja võimalusi – ma olen lõpptulemusega täitsa rahul. Imre ja Tiina teevad mõlemad väga huvitavad rollid. Lavastuse visuaal ja muusika täiendavad samuti teineteist ja kannavad lugu hästi edasi, pakkudes loodetavasti publikule nii silmailu kui ka uusi nn leveleid, millelt lugu jälgida,“ rääkis Rekkor.

„See lavastus saab ainult paremaks minna,“ oli ta kindel. „Sedamööda, kuidas näitlejatel läheb esimeste publikuga etenduste mängimisel närv väiksemaks ja kohalolu suureneb,“

Helen Rekkor on lõpetanud TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias nii näitleja eriala kui ka lavastaja oma. Kumb eriala on tähtsam?

Heler Rekkor: „Mõlemal rollil on oma eelised. Mängima tõmbab mind siis, kui on tõeliselt hea tekst. Lavastama aga võib tõmmata ka siis, kui lavastatav tekst ei ole kõige tugevam, kuid pakub võimalusi sinna kihte juurde ja peale ehitada, et luua uusi maailmu.

Näitlejaõpingute viimasel aastal lavastasin omal algatusel ja sisemisest tungist kursusekaaslastega Tennessee Williamsi „Tramm nimega “Iha”“, ning minu õppejõud Kalju Komissarov leidis, et mul on tugev lavastajapotentsiaal. Ta pakkus võimalust astuda uuesti kooli, sedakorda lavastaja õppesuunal. Õppisin veel neli aastat Viljandis. Seejärel olin mõned aastad Austraalias. Seal õnnestus mul ka poolteist aastat erialast tööd teha – nii mängida kui lavastada. Eestisse tagasi jõudnuna olin inimese ja sotsiaalse olendina, ka maailmakodanikuna kasvanud, ning teadsin paremini, milline võiks välja näha see minu sisemisele kutsele vastav lavastaja-rada. Tundub sedamoodi, et päris rappa ma ära eksinud ei olegi, vaid leian ka pimedas metsas teeotsa kätte.

Mis nüüd edasi?

Järgmine väljakutse ootab mind VAT Teatris. Näidend saab veel viimast lihvi. Loo kirjutab kokku VATTeatri dramaturg Mihkel Seeder. Lavastus valmib koostöös Itaaliaga ja etendub nii Tallinnas kui Itaalias. Tegemist on taaskord visuaalse ja digitaalse väljakutsega . “Mr. Green” on lugu tänapäeva nutiseadmetest sõltuva inimese kokkupuutest loodusega. Kas me mäletame veel, et loodus hingab, kas me oskame enam teda kuulata? Originaalmuusika loob Ardo Ran-Varres. Ootan seda projekti suure põnevuse ja elevusega.

Suvel tahaksin omaenda väikese mikroteatriga (teatriühendus Misanzen) tuua lavale ühe Eesti armastatud kunstniku elukäigul põhineva maagilise loo. Rohkem ei saa ma hetkel avaldada, kuid korraldustöö ja ettevalmistused juba käivad.

Järgmiseks hooajaks on juba ka mitmeid mõtteid, tundub hetkel sedamoodi, et visuaalia minu lavastustest veel kaduda ei taha.

—————————————————————–

Helen Rekkor: „Kui Tiina täpselt soonele satub, siis see, mis ta selles rollis korda saadab on lähedane teatri-imega, ma ei liialda, tõeliselt liigutav!“

Tõnu Lilleorg vahendas ERR-i kultuuriportaalile: “Tükk on suuresti vastuvõtja- ja vastuvõtukeskne ning see liist, millele publik võib tõmmatud saada, õige pikk. Seda kinnitasid nii mõnegi kaasvaataja veekalkvel silmad ja publiku üksmeelne püstijalu aplaus esietenduse lõpus.”

Lilleoru arvutstust saab lugeda: http://kultuur.err.ee/v/teater/383cc80f-e331-4490-bb9b-0604c8fbe9ba/arvustus-abitusest-valja