Hõbeda farmis peetakse mahedaid kitsi

Kadrina vallas elav perekond Lužkov ehitas 11 aastat tagasi endise Hõbeda mõisa maale maja ning jätsid linnaelu seljataha. Nüüd on Kersti ja Georg Lužkov hakanud ka hobitalunikeks, kasvatatakse kitsi ning valmistatakse koos äripartnerite Sille ja Tõnuga juustu ning seepi.

Liisi Kanna

Kuidas tuli mõte kitsed võtta? „Läks nii, et koos uue elamisega saime kaasa ka vana maakivist laudahoone, mis kohe ootas uusi elanikke. Tekkis idee, et taastaks endise karjamõisa traditsioonid. Kuulasime teiste edulugusid, kuidas inimesed võtavad loomad ja saavadki hakkama. See andis indu,“ rääkis perenaine Kersti. „Alustasime väikselt, et kui ebaõnnestume, siis on tagasitee olemas. Kutsusime kampa ka peresõbrad, kes meie rõõmuks nõus olid. Siiani ei ole sellist tunnet tekkinud, et vale samm sai tehtud.“ Naise sõnul tundus just kitsepidamine kõige teostatavam ning muid võimalusi väga pikalt ei kaalutud.

Lüpsmist ja juustu valmistamist õpiti omal käel

Esimesed 13 kitsetüdrukut võeti Hõbeda farmi eelmise aasta kevadel. „Sügisel ostsime neile sõbraks ühe isase – Leonardo,“ jutustas Kersti. „Läks nii õnnelikult, et kõik emased jäid tiineks. Sel kevadel oli kümme tüdrukut ja kümme poissi lisaks.“

Kersti sõnul ei teatud poegimisest alguses suurt midagi. „Esimeste poegimiste ajal olime kõik kampas ümber kitsede, aga nad saavad tegelikult kõigega ise hakkama. Hiljem käisime vaatasime ainult üle, puhastasime nabad ning kontrollisime, et talleke hakkaks piima imema,“ meenutas perenaine. „Kitsemammad võtsid kõik talled omaks ja lutiloomi ei olnud.“

Hõbeda farmi kitsi peetakse mahedalt, seepärast peavad talled 45 päeva emapiima saama. Lisaks ostetakse sööt mahetootjailt. Loomad peavad saama vabalt ringi joosta ja ise valida, millal olla õues ja millal ruumis sees. Päeval saavad kitsed endiga ise hakkama, aga igal õhtul ja hommikul tuleb neid lüpsta.

„Esialgu oli lüpsmine suur väljakutse, tegime seda käsitsi. Nüüd on meil poolautomaatne kannulüpsisüsteem.“

Juustu valmistamist õpiti koolitustel ning kirjandusest. „Esialgu keetsime juustu koduköögis,“ meenutas perenaine. „Tootearendusega alustasime juuni keskpaigas.“

Nüüdseks on farmis spetsiaalne juustuköök. Poolkõvasid juuste valmistatakse müügiks. Esimesed nö riiulil küpsenud Gouda-tüüpi juustud valmisid aga alles möödunud nädalal. „Juustu tegemise põhimõtted on selged, nüüd otsime nüansse toodete parendamiseks,“ nentis Kersti. Lisaks valmistatakse kitsepiimaseepe.

Hobifarmi tulevikuplaanid

Hõbeda farmi peavad Kersti ja Georg Lužkov koos sõprade Sille Hurda ja Tõnu Rummoga.

„Kahepereettevõttena on lihtsam. Koos läheb töö libedamalt ning saame üksteisele vabu päevi anda,“ jutustas perenaine Kersti.

Kuna Kersti käib tööl Kundas ning Georg Tallinnas, kulub palju aega autosõidu peale. Laudas kitsede juures peab hommikul olema juba enne poolt kuut. „Lüpsame kitsed ära ja siis lähme kõik oma põhitööle. Oleme hommikused inimesed, see teeb asja lihtsamaks. Aega peab väga täpselt planeerima, aga kes teeb, see jõuab,“ arvas perenaine.

Kersti sõnul on praegu nö niššiotsimise aeg ning kasumit kitsekasvatusega ei toodeta. „Kasumlikuks muutub tootmine siis, kui on üle 35 lüpsikitse, ehk paari aasta pärast on kogused juba sellised,“ selgitas ta.

Tulevikuplaanide hulka kuulub ka looduskosmeetika tootmine. „Oleme leidnud huvitavaid retsepte vadaku kasutamiseks, mis muidu üle jääb ja ära visata tuleb,“ rääkis perenaine ning lisas, et proovida ei ole neid veel aja puuduse tõttu jõutud.

Maale kolimine

Mõisahoonet küll taastada ei õnnestunud, kuid vanasse piimakööki ehitati saun ning moonakate maja varemetesse kavatsetakse suveköök ehitada.

Varem elasid Lužkovid Sauel. Perenaine rääkis, et maale kolimise juures oli kõige hirmutavam just esimese sammu astumine. „Meil oli siis juba kolm last, teismelised loomulikult ei tahtnud esialgu linnast kaugele kolida,“ meenutas ta.

Praegu ei kujutaks Kersti enam linnas elamist ette. „Kui vahendid on olemas, siis mina soovitaksin küll maale kolida. Siin on elukvaliteet hoopis teisel tasemel. Näeb aastaaegade vaheldumist, saab jälgida, mis looduses toimub. Siinsed lõhnad ja emotsioonid on täiesti asendamatud.“

Kersti usub, et neid inimesi on palju, kes tahaksid maale kolida, aga ei julge. „Osalesime tänavu avatud talude päeval. Mitmed pered jäid pikemalt siia peatuma ja uurisid meie kogemusi. Palju rohkemad inimesed koliksid tõenäoliselt maale, kui oleks tagatud mingigi töökoht. Ainult linnulaulu nautima ju ka tulla ei saa,“ arutles ta.

Kolimisel oli Lužkovidel tingimuseks, et talukoht paikneks saja kilomeetri raadiuses Tallinnast. Lisaks unistati oma suusarajast, mis koduukse eest algab ja sauna juures lõppeb. „See ongi nüüd täitunud. Abikaasa ajab talvel suusarajad sisse ja meil on kolm sauna: suitsu-, soome- ja tünnisaun. Oleme endile väikese unistuste paiga loonud,“ jutustas Kersti. „See on valikute küsimus, kuidas keegi vaba aega veeta soovib. Eks linnainimestel on omad lõbud.“

Kersti Luzkov rääkis, et laudas kitsede juures peab hommikul olema juba enne poolt kuut. Foto: Liisi Kanna