Eestlane on odav tööjõud
Kuigi vabariigi valitsuse ministrid eesotsas peaminister Andrus Ansipiga üritavad rahvast rahustada, väites, et saame eurole üle minna kindlaksmääratud kursiga ning pärast 2011. aastat meil euro tuleku tõttu kaupade ja teenuste hinnatõusu ei tule, siis mina seda sinisilmset juttu ei usu. Arvan, et tuleva aasta 1. jaanuaril me veel suurt hinnatõusu kaupadele ei näegi, kuna see oleks liiga shokeeriv ning selline negatiivsus enne kevadisi Riigikogu valimisi oleks vabariigi valitsusele ebasoovitav.
Rahvast on võimulolevate ministrite arvates esmalt tarvis rahustada ja uinutada. Alates veebruarist hakkab suure tõenäosusega toimuma hindade hiiliv tõus, mis peidetakse niinimetatud "majanduse ja elu kallinemise" sildi taha, kuid tegelikkuses näevad ettevõtjad võimalust lihtsalt taas hindu ümardada. Selleks, et ikka kasumit suurendada.
Umbes pool aastat pärast eurole üleminekut tajume, kuidas see meid kõiki on mõjutanud. Kas kedagi siis rikkamaks või vaesemaks tehes.
Kardan, et erasektoris võib toimuda samaaegselt (kui hinnad tõusevad) hoopis vastupidine tendents. Nimelt palkade mõningane langus. Eestimaal on küllaldaselt neid firmajuhte, kes näevad, et euro tulek võimaldab töölisele öelda, et elu on kallimaks läinud ja enam pole võimalik nii palju maksta. Seega võibki tekkida olukord, kus ühelt poolt saab inimene vähem palka, kuid teiselt poolt lähevad hinnad ja teenused kallimaks.
Niiviisi käibki siis tööinimese jätkuv mõnitamine. Esmalt öeldi meile, et võtke julgesti laenu, elu on meil parem kui kunagi varem. Nii panid välismaa pangad meile laenuikke peale. Seejärel tuli majanduslangus, sügavam kui mujal Euroopas. Ja seda „tänu" vabariigi valitsuse saamatusest tingitud ränkadele juhtimisvigadele.
Siis öeldi, et olud on kehvad, peame palku vähendama. Varsti hakati eurost rääkima, et tulekul on ühisraha, mille nimel peame püksirihma veelgi koomale tõmbama. Saame euro kätte, kuid midagi ei muutu, sest elu on kuidagi „imekombel" taas kallimaks läinud. Ikka ei saa tööinimesele võrdväärset palka maksta.
Selle asemel, et Euroopa viie rikkama riigi sekka jõuda, tuli nädalapäevad tagasi uudis, et oleme hoopis viie odavama rahva seas Euroopas. Ehk siis - meie palgad on Euroopa ühed madalaimad. Eestlane tähendab odavat tööjõudu. 20 aastaga pole midagi tegelikult muutunud. Oli ühisraha rubla, siis tuli oma kroon ja nüüd taas ühisraha euro.

Rahvas ei taha eurot
Eestlane on alati iseseisvalt mõelnud ja tahtnud olla sõltumatu, mistõttu saan aru rahva eurokartusest. Hirm sattuda võõrvõimu alla on meil geenides, kuid tänu sellele oleme aastasadu ühtse rahvana ka püsima jäänud.
Sama hirm, mis valitseb Laekvere valla elanikes, on ka mu koduvallas. Mitmed inimesed Väike-Maarjas on tulnud minu juurde küsimusega, kellele on eurot vaja ning miks rahva käest ei küsita, kas me seda tahame või mitte. Mida ma peaksin neile selle peale vastama? Eestis läbiviidud küsitluse järgi on 49,9 protsenti Eesti elanikest euro tuleku vastu ning ainult 39,5 protsenti toetab euro kasutuselevõttu. Hoolimata sellest, et Ansip ja tema õuelaulikud tembeldasid selle uuringu automaatselt ebausaldusväärseks, kuna tulemus ei sobinud neile, vaatab sellest meile tõde otse näkku. Teisisõnu: rahvas ei taha eurot. Inimeste arvamus Ansipi valitsust aga ei huvita, sest nemad Stenbocki majas teavad paremini, mida riik ja rahvas „tegelikult" tahab.
Üks on aga kindel - euro tulek on kasulik eelkõige just firmadele ja ettevõtetele, kelle toodang suundub Eestist välja. Üks väike inimene Eestis ei võida eurost suurt midagi, kui välja arvata ainult see, et edaspidi on lihtsam Euroopas reisida. Seda loomulikult eeldusel, et satutakse riiki, kus euro on kasutusel, ja eeldusel, et on ikka raha, et üldse välismaale sõita.

Vaata samal teemal ka artiklit "Euroga hirmutavad demagoogid või rumalad"

Kommentaarid (6)

Näita/Peida kommentaaride lisamise vorm