Võsu bridzhifestival on tänavu juubelihõnguline. 20. korda toimuv võistlus algab järgmisel esmaspäeval, nädala jooksul käib mängusaalist läbi ligi paarsada mängijat.

Milles peitub maagia? Mis ajab sajad mehed ja naised ilusal suvepäeval mängusaali, selle asemel et Võsu rannas päevitada? Vähe sellest, et asjaga tegeleksid vaid kohalikud "hullukesed", Võsu festivalile sõidetakse kokku Soomest ja Poolast, Kuressaarest-Pärnust rääkimata.
Rakvere Bridzhi Seltsi üks staazhikamaid mängumehi Ants Kalda: "Miks 200 ratturit rühivad päikeses ja vihmas mäkke? Eks ikka sportlik hasart on see, mis rahva kokku meelitab. Need inimesed suhtuvad oma alasse fanaatiliselt, kuigi see midagi sisse ei too. Võsu bridzhifestival on üks suuremaid turniire Eestis ja kes Võsul ei mängi, see ei saa end õigeks mängijaks pidada. Ma kahtlustan vaikselt, et bridzhimängijad on kiiksuga - mina sealhulgas -, aga mis parata. Bridzh on kindlasti sport, palju rohkem sport kui praegu kõvasti propageeritav pokker, bridzh on võrreldav malega. Ja kui uskuda klassikut ehk male maailmameistrit Capablancat, siis kordades emotsionaalsem kui male."
Rakveres algas bridzhihuviliste klubiline tegevus 1969. aastal. Seitsmekümnendatel oli Eestis kõnealuse kaardimängu buum. Võib-olla aitas natukene kaasa ka asjaolu, et tegu pooleldi põrandalause harrastusega, sest nõukogude asjapulkadele bridzh väga ei meeldinud - läänest tulnud kaardimäng hukutavat ja demoraliseerivat noorsugu.
Bridzh võib tekitada küll sõltuvust - kuidagi ei taha kaardilauast lahkuda -, kuid vähimgi hasartmängu ilming selles puudub. Nagu igal spordialal mängib bridzhis väikest rolli (sportlik) õnn, kuid ilma teadmiste ja oskusteta ei ole midagi peale hakata. Õnne abil turniire ei võideta.

Korraldaja kodused toiduvarud ohus
Klubiline tegevus seati siinmail seaduslikule alusele 1988. aastal, mil moodustati Rakvere Bridzhi Selts. Esimeseks esimeheks sai praegugi klubi ridadesse kuuluv Raivo Helm. "Tekkisid sidemed soomlastega," meenutas Kalda. "Siis kerkis pähe plaan, et võiks ka ise midagi korraldada. 1991. aasta suvel saigi see teoks. Kuna mänguhuvilisi oli tol ajal nii palju, et kõiki polnud võimalik vastu võtta, toimus esimene turniir vaid kutsetega külalistele. Näiteks Tallinnale saime eraldada vaid neli kohta. Esimene festival vältas minu mäletamist mööda neli päeva ja lõppes vägeva banketiga tol ajal täies hiilguses tegutsenud Võsu Neptunis. Kõik jäid igatahes väga rahule."
"Kuna Raivo komandeeriti Saksamaale tööle, lasus järgmise turniiri korraldusmure minu õlul," jätkas Kalda. "Ajad olid keerulised. Osalejate toitlustamiseks tõin kartuleid enda keldrist. Kust me teise festivali lõpupeo jaoks viina saime, seda ei julge praeguseni kõva häälega rääkida."
Kahekümne aasta jooksul on Võsu bridzhifestivalist osa võtnud sadu ja sadu mängijaid - täpne arvestus on ammu sassi läinud. Lähiriikidest on esindatud olnud kõik naabrid, aga erilist menu omab festival jätkuvalt soomlaste hulgas. Kui keegi peaks maakaardile asetama vastavaid lipukesi, siis tuleks see kindlasti panna ka USA kohale - selle riigi kodakondseid on esindanud väliseestlased.
Võsu festivalil mängitakse kõikvõimalikes mänguliikides. Hinnatavaim esikoht mängitakse välja võistkondlikus arvestuses, kuid näiteks individuaalturniir on ühtlasi Eesti meistrivõistlusteks.
Kolmapäevaks oli oma osavõtusoovist teatanud juba 20 võistkonda. Reedel-laupäeval toimuvale paaristurniirile oli samaks ajaks registreerunud 56 paari.
"Bridzhi suurvõistlustele on asjatundjatel võimalik ka kaasa elada ning kiibitseda, sest tänapäeva tehnikaajastul saab mänge edastada reaalajas, kuid meie esialgu veel nii kaugele jõudnud pole," märkis Kalda. "Sellegipoolest võivad huvilised Võsu spordihoonest läbi astuda. Jooksvad tulemused ja hetke paremusjärjestus avaldatakse iga mänguvooru järel."

Rakvere vs Prantsusmaa
Üks Rakvere Bridzhi Seltsi huvitavamaid kogemusi on seotud samuti Võsu ja suvega, kuid seda mitte otseselt festivali ajal. "Mängisime matshi Prantsusmaa juunioride koondisega," selgitas Kalda. "Kaheksa mängijat kummaski võistkonnas. Võitsime päris kindlalt, kuid neist toonastest Prantsuse juunioridest kasvasid hiljem tunnustatud mängumehed. Kohtumine toimus Võsul ja õhtul oli programmis korralik Eesti saun. Mitte ükski Prantsuse mängija ei julgenud eesruumist kaugemale tulla, ainuke, kes südame lõpuks rindu võttis, oli nende treener."

Kommentaarid (0)

Näita/Peida kommentaaride lisamise vorm