|
Aive Ott (pildil) on pisikest kasvu 44-aastane naine, kes armastab hullupööra tegeleda noortega. Hingelt ei päevagi vanem kui 25.
Sel ajal, kui teised puhkavad ja suvitavad, kihutab tema noortega ühest laagrist teise. Just lõppesid üksteise järel kodutütarde mustlaslaager Võsul ja purjetamislaager Rannapungerjal. Rakvere purjetajaid koolitab muidugi jälle Aive Ott.
Rakvere pole ju teab mis purjespordi Meka, siin pole purjetamiseks kohtagi. Kuidas siin purjetama õppida?
Purjetamise ringi teen ma Juhan Kunderi Seltsis, purjekaski on Kunderi seltsi oma. Tõsi küll, see purjekas sai ostetud kasutatuna ning võrdlemisi odavalt. See oli vist 2002. aastal.
Ise olen purjetamisega tegelenud 1979. aastast. Isa oli purjetamise fänn. Kunagi olin ma isegi Rakvere rajooni meister klassis 470. Tõsi küll, ega tollalgi neid purjetajaid rohkem olnudki kui see meie kamp. Aga ka meid oli päris palju. Pidevalt purjetamisega tegelenud ma muidugi ei ole, vahepeal tuli pere- ja muu elu vahele. 1984-85 tegin purjespordiringi ka pioneerimajas.
Ega praegugi vist Lääne-Virumaal keegi teine purjetamist õpeta. Esimesed õpilased leidis mulle Kunderi selts, edasi on nad juba ise tulnud, suust suhu liikuva informatsiooni peale. Tavaliselt käib nii 12-15 last, laagris oli näiteks 22. Poisse-tüdrukuid on enamasti võrdselt.
Laagrid toimuvad suvel Rannapungerjal, siis saab purjetada ka, aga talvel õpime teooriat ning toimub füüsiline treening Vinni ujulas.
Kas võistelda ka saate?
Meie lastel on igal aastal võimalus käia Lätis Riia regatil. Nüüd augustis läheme jälle. Riias saame kasutada lätlaste purjekaid. Kui peaksime purjekaid kaasa vedama, siis ei suudaks me seda iialgi kinni maksta. Purjetamine on üldse kallis lõbu. Ütlevad küll, et oi kui tore purjetamine on ja oi kui vahva, et Lääne-Virumaal seda üldse tehakse, paraku ei ole aga keegi nõus meile paate ostma. Teine asi on muidugi veel see, et paate on kuskil ka vaja hoida. Kunderi seltsi Optimist ja minu isiklikud kaks Laserit seisavad kord ühe, kord teise sõbra või tuttava juures.
Paate remondime ise koos lastega. Võistlustele selliste paatidega muidugi ei lähe, seal võiks häbi pärast maa alla vajuda. Kurb on see, et kui paate pole, siis ei saa ka lapsed omavahel võistelda. Uus Optimist maksab 50000-100000.
Aga see on jällegi tore, et lastel huvi jätkub. Lisaks Kunderi seltsi lastele on meil ka Kaitseliidu noored Merikotkad. Kunderi seltsi kaudu saavad purjetada Rakvere linna lapsed, Kaitseliit loob võimaluse ülejäänud Lääne-Virumaa lastele.
Nüüd jõudsime siis Kaitseliidu juurde. Mis teid sellega seob?
Kaitseliidus olen ma 1998. aastast. Sattusin siia sõbrannade kaudu, kes olid Naiskodukaitses. Tegelikult oli põhjuseks igavus. Kaitseliit tundus olevat huvitav. Tõsisemalt rääkides meeldib mulle noorsootöö, olen seda kogu elu teinud. Sel hetkel ma lihtsalt otsisin oma kohta elus. 1990ndate alguses õppisin noorte psühhoteraapiat ja tahtsin tööle minna noorsoopolitseisse, aga sel ajal leiti, et sellist asja pole ikka tegelikult vaja. Noortetööd ei peetud sel ajal üldse oluliseks - organisatsioonid likvideeriti, ringid ja sporditegemine muutusid tasuliseks, noortele ei jäänudki midagi teha. Sel ajal jõudsime Rakveres teha laste usaldustelefoni ning algatada noorte kriisitoa.
Kui ma Kaitseliitu tulin, olid siin juba mõne aasta olnud nii noorkotkad kui kodutütred ja ma sain kohe hakata abiks käima laagrites ja üritustel. Nüüd olena juba kümnendat aastat palgaline noortejuht.
Lääne-Virumaal on ligikaudu 400 Kaitseliidu noort. Tüdrukuid on vist natuke rohkem kui poisse. Mina tegelen tüdrukutega. Meie üritused on seinast seina, alates seljakotiga metsas jooksmisest, lõpetates käsitöö ja omaloominguga. Alles meil lõppes konkurss, kus lapsed koostasid Rakvere-teemalisi raamatuid. Oleme näiteks ka kokandusega tegelenud. Kodutütred ei ole lihtsalt militaarne organisatsioon.
Oluline on see, kuidas sa lapsele asja serveerid, kas igavalt või nii, et tal tekib asja vastu huvi. Mingil määral peaks noorsootöötaja olema ka hea müügijuht. Ka igavaid asju saab teha lõbusaks, huvitavaks.
Aga jah, tegeleme ka militaarsete asjadega, tüdrukutele toimub Ernakese võistlus, kellel on suurem huvi, võib edasi minna ka Naiskodukaitsesse või Kaitseliitu.
Kas tegelete Kaitseliidus ka millegi muuga lisaks noorsootööle?
Ikka aitan mujal ka, nii oma teadmiste kui musklirammuga. Sel aastal sai ka Eel-Ernal käidud. Saime 18. koha. See number ei ütle muidugi midagi, aga enda jaoks oli see tohutu saavutus. Ernale lähen kannatanut mängima. Septembris õpetan naistele laagris sõdurioskusi, algteadmisi, nipet-näpet. Endal on mul sõduri baaskursus läbi tehtud ning nooremallohvitseri kursus pooleli. Sõjaväelane ma ei ole ja ei hakka selleks ka. Mulle sobib niiviisi. Tahan ise otsustada, mida teen ja kuhu lähen.
Naiskodukaitses olen ma ka suppi keetnud, aga naised ei tegele ainult supikeetmisega, ehkki see võib eemalt nii paista. Nad on ka noortetöös, käivad meditsiini õpetamas või üritustel tagamas. Mul on näiteks läbitud laskuri-sanitari kursus.
Kas teil peale kaitseliidu ja purjetamise veel mingi elu on?
See ongi minu elu ja elustiil. Enamiku inimeste tööaeg on 8-17, noorte ja vabatahtlike aeg hakkabki peale kella 17st, nädalavahetustel, koolivaheaegadel. Kodus... no mul pole ju endal lapsi, lapsed on suured. Muidugi teen ma kodus süüa ja kõike, aga mõtted uitavad enamasti ikka Kaitseliidu radasid. Sõbrad-tuttavad on ka puha Kaitseliidus. Ei tulegi kohe kedagi meelde, kes üldse poleks Kaitseliiduga seotud.
Vahel tahan mina ka puhata. Selle jaoks on mul Ida-Virumaal üks metsavenna onn, võtan oma koera ja olen seal paar päeva paos. Koer on saksa lambakoera sarnane, õppis kunagi jälgi ajama, on ka laagrites käinud lapsi taga ajamas.
Nii et ka koer on kaitseliitlane? Pojad ka?
Tuleb nii välja. Pojad põhimõtteliselt ka, aga nad ei ole ei Kaitseliidu liikmed ega Naiskodukaitse liikmed, nad on mul Kodutütarde liikmed. Margus on rühmavanem. Janno on toetajaliige, aitab üritusi läbi viia.
Kodutütardel on ka auliikmed, nende hulka kuulub näiteks Edith Kotka-Nyman, aga ka eestiaegsed kodutütred, keda küll väga palju enam jäänud ei ole. Ma tegin Tallinna Pedagoogilises Seminaris diplomitööd endistest kodutütardest, nii sai neid ikka leitud.
Miks te ikkagi tahate noortega jännata?
Noored on siirad ja ausad, neil ei ole seda võltsi sees, nad ei manipuleeri. Nad on noored. Laste tänu on ka siiras. See on see, mis paneb mind edasi tegutsema. Sa näed, et sa oled lastele midagi andnud. Nad tulevad aina tagasi, küsivad, kuidas mul läheb. See tähendab, et ma olen ikkagi midagi head teinud.
 |
Näita/Peida kommentaaride lisamise vorm
