|
Juhtkiri: Hämara taustaga staari külaskäik |
 |
 |
 |
|
Autor: Aivar Ojaperv
|
|
Reede, 30. juuli 2010 |
Nüüd on siis asi üheksakümneprotsendiliselt kindel. Sajaseks muutub asi siis, kui Ateena olümpiavõitja 100 meetri sprindis Justin Gatlin 3. augusti õhtupoolikul ikka tõepoolest Rakvere staadioni stardipakkudele kummardub.
Võib kindlalt väita, et sellise kaliibriga sportlane pole kunagi varem Eestis, ammugi siis Rakveres käinud. Kergejõustik on spordi kuninganna ja meeste 100 meetri sprint omakorda kergejõustiku kuningas. Ning kui meid väisab kuningliku ala olümpiavõitja - mitte veteranieas ätina, vaid tegevsportlasena -, siis on see Sündmus suure tähega.
Aga...
Asjal on tõrvatilgad juures. Mitte piisake, vaid päris kulbiga. Gatlin on osutunud valemängijaks ja lausa mitu korda järjest. Rakverre saabudes on Gatlinil veel "vanglamekk" juures - tema teistkordse dopingutarvituse eest saadud nelja-aastane võistluskeeld lõppes tänavu juulis. Kahtlemata on tegemist väleda sprinteriga, aga kui mees jääb dopinguga vahele juba kaks korda, siis tekib paratamatult ja kohe küsimus - on`s tema Ateena olümpiakuld ikka plekitu või on tegemist dopinguküttide saamatusega?
Gatlin on lubanud võistelda Bigbank`i Kuldliiga finaaletapil Rakveres ja päev hiljem Tallinnas. Huvi tema vastu saab kindlasti suur olema - olgu see ajendatud siis positiivsetest või negatiivsetest emotsioonidest - ja Kuldliiga korraldajatele ei saa sellise sportlase startimeelitamist pahaks panna. Üritust on turundada vaja.
Gatlin vähemalt oli esimese kaliibri staar. Tema stardiraha ulatus hiigelaegadel sellistesse kõrgustesse, mida eestimaised sponsorid poleks kinni maksta suutnud. Kuidas siis nüüd suudetakse?
Kõnealuses asjaolus peitub teine osake tõrvaloigust. Kui Justin Gatlin tahaks praegu võistelda mõnel mainekal Euroopa või Aasia kergejõustikumiitingul, peaks ta ise peale maksma. Ja ilmselt ei võetaks teda siiski jutule, sest kahekordse dopingukaristusega sportlased on võistluste korraldajate silmis mustad lambad. Sellistest persona non grata`dest ei taheta kuulda ega neid näha.
Rakvere staadion ja Bigbank Kuldliiga on maailma tipust veel väga kaugel, kuid miks peab meie latt siis nii madal olema? Kuldliiga sari pürib ju vähemalt Baltikumi parimaks (tegelikult ta seda juba on). Kas üks Gatlin ei maksa mitte järgmisel korral kätte ja tähenda kümne Kanteri eemalejäämist?
Eks korraldajad teavad muidugi paremini. Aga seda nad ei tea, mismoodi Rakvere ja Tallinna publik Gatlinile reageerib. Kas säilitab põhjamaalaslikult vaoshoituse või kukub vilistama? Või koguni rassistlikke väljendeid räuskama? Kõik on võimalik.
Kuldliiga üks korraldajaid Mati Lilliallik ei soovinud nende ridade kirjutamise ajal veel 3. augusti võistluse stardinimekirjast rääkida. Ei tahtnud üht või teist sportlast ära sõnuda, kuid andis mõista, et Rakveres näeb päris mitut kulla ja karraga pärjatud sportlast. Kohalikud tipud olevat veel kauba peale.
Kas meediavaht Justin Gatlini ümber ei hakka ülejäänud - ja temast lugupeetavamaid - tegijaid varjutama? Ma kardan, et hakkab. Võin kihla vedada, et piltnikud karglevad vaid ümber sprindipakkude ja see, mis toimub väljaku teises servas, jätab külmaks. Isegi siis, kui seal näeb oma soorituse kallal vaeva näiteks äsjane Euroopa meister.
Gatlini häälekas väljavilistamine muudaks meid ennast matsideks. Aga äkki võtaksime hoopis vastupidise positsiooni - ei teeks temast väljagi? Elaks kaasa hoopis nendele, kes on saavutanud oma tulemused ausas konkurentsis ja puhta organismiga?
 |
Näita/Peida kommentaaride lisamise vorm
