Leo Kunnas hoiatab: „heinaritsikate suvi“ ei kesta igavesti

Kohtumisel Viimsi kirjandushuvilistega rääkis reservkolonelleitnadist kirjanik Leo Kunnas, mis on teda ajendanud ja andnud ainest romaanide kirjutamiseks ning miks on ta Eesti Kaitseväe tegemiste suhtes kriitiline.

Kaire Kenk

Leo Kunnas hakkas kirjutama juba ligi 30 aastat tagasi, kui töötas 24tunnistes vahetustes toonases Piusa raudteejaamas. Ainest kirjutamiseks tal jätkus. Noorukina oli ta üritanud Rumeenia ja Jugoslaavia kaudu Prantsusmaale põgeneda, et astuda võõrleegioni. Üle Rumeenia piiri Kunnas ka jõudis, ent siis nabis sealne salapolitsei Securitate ta kinni ja saatis „kodumaale” tagasi.

Karistuseks tuli noormehel istuda erinevates vanglates: Tallinnas Patareis, Viljandi noortevanglas ja Vologdas Põhja-Venemaal. Nende läbielamiste põhjal sündiski Kunnase esikromaan „Kustumatu valguse maailm“.

„Juba tegevteenistuses olles kirjutasin „Viivu pikas sõjas. Märkmed Iraagi sõjast“. See oli tegelikult dokumentaalromaan reaalsete sündmuste ja inimestega. Ehkki brigaadiülemaga leppisime eelnevalt kokku, et muidugi mitte kõigest.“

Tegevteenistusest lahkudes jõudis Leo Kunnas kirjutada ka ulmeromaani. „Olin selle teose ideed – kolmekordse reaalsusega raamat – kandnud peas väga kaua.“ Kuid Kunnasel tuli ulme siiski peatselt vahetada reaalselt aset leidnud sündmustest kirjutamisega.

„„Takerdunud rünnaku” ilmumine langes kokku Venemaa–Gruusia sõjaga. Sõda pälvis korraks tähelepanu ja vajus seejärel unustusehõlma. Minu lootus, et see toimiks äratuskellana, ei täitunud. Vastupidi – Euroopa riikide relvajõudude ja kaitsekulutuste vähendamine ning ühepoolne desarmeerimine hoogustus veelgi.“

Hinnang Euroopa olukorrale

Eesti ja tema naaberriikide saatus on Kunnase sõnul aga lahutamatult seotud Venemaaga. „Ajalugu kordub ja kord tehtud vead korduvad erinevates kontekstides samamoodi. Liivi ordu, Karl XII ning esimene Eesti Vabariik on Venemaad alahinnanud vastavalt Liivi ja Põhjasõja ajal ning 1939. aastal,“ nentis ta.

„Minu kirjutistel ja väljaütlemistel on üks eesmärk – esmane iseseisev kaitsevõime tuleb üles ehitada. Pakun lahendusi, kuidas seda teha. Neid, kes ise ennast kaitsta ei suuda, pole võimalik ka liitlasvägedel abistada. Viimastel aastatel on toimunud vastupidine – mitmes aspektis, eriti juhtimissüsteemi osas on Eesti muutnud end suurriigi ideaalvastaseks. Peame säärasest ohtlikust olukorrast välja rabelema, enne kui on hilja,“ ütles kirjanik.

Eesti ametiisikud on tema sõnul esitanud kaks põhilist vastuväidet: Eesti on paremini kaitstud kui kunagi varem, mistap ei ole riigi kaitsevõime tugevdamiseks vaja teha midagi erilist, lisaks ei olevat meil esmase iseseisva kaitsevõime ülesehitamiseks nagunii piisavalt ressursse.

Kumbki väide ei vasta Kunnase sõnul tõele. „Pärast külma sõja lõppu jätsid NATO riigid territoriaalkaitse unarusse. Enamik Euroopa liitlasi, samuti Rootsi, kärpisid drastiliselt kaitsekulusid ning relvajõude, viies sisuliselt läbi ühepoolse desarmeerimise. Samal ajal on meie idanaaber pärast president Vladimir Putini võimuletulekut oma relvajõude järjekindlalt tugevdanud ning see protsess jätkub täna ja lähitulevikus täie hooga.“

Kunnas leiab, et Euroopas valitsenud status quo pidi varem või hiljem purunema. „Venemaa-Ukraina sõda on tõsine häirekell. Kas elame edasi „jõukohase riigikaitse” mugavas memomaailmas, teeme pool rehkendust ja kiidame ennast, kui hästi kaitstud me oleme? „Ukraina häirekella“ kirjutades võtsin vaatluse alla meie sõjalise riigikaitse peamised probleemid lootuses, et uued põlvkonnad ei korda 2000ndatel tehtud vigu. Kahjuks pole mu lootused täitunud,“ rääkis Kunnas.

„Meil on ka üks positiivne näide – 1917. aastal suutsime õigesti reageerida ja endale oma riigi Venemaa käest välja võidelda. Jääb lootus, et ka nüüd on see võimalik.“

Nii sündiski Kunnase uusim teos „Sõda 2023“, milles autor kirjeldab kahe erineva stsenaariumi kaudu sõda Venemaaga, liites julgeolekuteemalised analüüsid ja oma hea jutustamisoskuse. „Alustasin seda nn dokumentaalromaani veel sündimata sündmustest 2015. aastal, kui mulle sai selgeks, et Venemaa ei kavatse piirduda vaid Krimmi ja Donetskiga. Panin ootele Põhjasõja aegadest kõneleva ajaloolise romaani käsikirja, järgmised poolteist aastat kulus „Sõda 2023” peale,“ selgitas kirjanik.

„Me pole laiapõhjaliseks riigikaitseks valmistunud. Näitan „punases“ stsenaariumis nelja inimese saatuse läbi, kuidas meie vabariik kaob maakaardilt.“

Kriitika kaitseväe struktuuri pihta

„Ma nimetaksin praegust olukorda „heinaritsikate suveks“. Kõik loodavad, et suvi kestab igavesti – ei tule ei talve, ei sõda ega katastroofi. Meil on aga viimane aeg end kätte võtta, organiseerida end nii, et oleksime võimalikuks kriisiks valmis.“

Kunnas on veendunud, et Venemaad on võimalik heidutada sõjalise tasakaaluga, täpselt nagu külma sõja ajal. „Kogu NATO peab minema tagasi ohupõhisele operatiivplaneerimisele. Näiteks Eesti peamine väevõime, üks ümberpaigutatav taktikaline pataljon, pole praeguses olukorras enam piisav. Liitlased peaksid siia saatma rohkem vägesid, sest meile pole vaja pataljoni, vaid hoopis brigaadi,“ avaldas ta arvamust.

„Me oleme Venemaaga võrreldes nõrgad, sest Venemaa viib järjekindlalt ellu oma 2011. aastal vastu võetud sõjalist arengukava. Venemaa võib rahuaja tingimustes välja panna 720000 sõdurit ja see pole nende tegelik võimsus. 20 aastaga on nad välja õpetanud 6 miljonit ajateenijat,“ jätkas Kunnas.

„“Heinaritsikad“ ei oska ette kujutada, mida tähendab, kui sõjaaja kaitseväe suurus on kas 21 000, 42 000 või 55 000. Nad ei oska midagi arvata sellest, kas meil on keskmaa õhutõrjevõimekus, rannakaitse ja soomusmanöövrivõimekus – need, mis on meie riigi kaitsevõime peamised puudujäägid. Kuidas meie juhtimissüsteem on üles ehitatud, on meil kaitseringkondi või ei,” rääkis ta.

„Meie kaitsevägi on liiga väike. Me peame ikka väga palju rohkem pingutama, kuni on veel aega. Ma näitan raamatus, et n-ö poole rehkenduse mehed saavad sõjas tappa. Nii lihtne see ongi. Ja näitan ka puust ja punaselt, et praegune juhtimissüsteem kukub kokku juba esimesel sõjapäeval, et kaitseringkondade kaotamine on hävitanud võimaluse kaitset sõja ajal üldse juhtida.“

Kunnas on väga kriitiline praeguse kaitseväe struktuuri suhtes. Tema taastaks suure võimuga ja paljude ressurssidega kaitseringkonnad. „Praegused otsustajad on aga valinud pigem hästi varustatud ja hästi välja õpetatud pataljonide-brigaadide mudeli. Kummal leeril on õigus, seda ei saa me loodetavasti kunagi teada, kuna loodetavasti päris sõda ei tule.“

Kellele siis lähiaastakümneil üldse loota? „Eesti on kaitstud siis, kui lihtsad võitlejad on valmis oma eluga riskima, et kodumaad kaitsta ning kui nende ülemad on valmis riskima mitte ainult eluga, vaid ka karjääriga, langetades otsuseid ja andes korraldusi veel enne, kui nende suured ülemused on jõudnud ja julgenud reageerida,“ arvas kirjanik.

„Peaksime eeskuju võtma oma põhjanaabrist Soomest. Soome on suutnud üles ehitada täieliku iseseisva kaitsevõime, kusjuures kaitsekulutused on neil vaid 1,3 protsenti SKPst. Neil on suuruselt teine suurtükivägi Euroopas! Küsimus on eelkõige ressursside ratsionaalses ja sihtotstarbelises kasutamises. Soome on sellega hakkama saanud, Eesti mitte. Kibe tõde on, et laiapõhjalist riigikaitset ja esmast iseseisvat kaitsevõimet ei ole Eestis üles ehitatud. Seda aga tuleb teha, kui tahame iseseisva riigina püsima jääda.“

Leo Kunnas. Foto: erakogu

Kunnasel on praegu pooleli suurem ajalooline romaan Põhjasõjast, mida ta alustas juba 2011. aastal ja mis võib ilmuda kolmeköitelisena.

„Ma ei kavatse tegevteenistusse naasta, sest neis asjus, mille eest ma seisin – et kaitseväe juhatajat ei allutataks kaitseministrile, õigemini kantslerile ja asekantsleritele, et säiliksid kaitseringkonnad, et arendataks õhukaitset, rannakaitset ja soomusvõimekust – pole suurt midagi muutunud. Kaitseväkke naasen sõjaolukorras.“