Pamela Maran kogus kaante vahele vanaemade lood

Pamela Maran esitles Lääne-Virumaa Keskraamatukogus vastilmunud teost „Eesti vanaemade lood ja salatarkused”. Kirjanik talletas 480leheküljelisse ja ligi kaks kilogrammi kaaluvasse mammutteosesse 100 auväärses eas naise vanakselamise retsepti.

Ülle Kask

Kuna tänavu tähistab Eesti Vabariik 100. sünnipäeva, otsustas kirjanik Pamela Maran koguda ja talletada kaante vahele 100 Eesti eri paigus elavat vanaema. Raamatus räägib näiteks oma loo vanaema, kes on saanud välgutabamuse, vanaema, kes on elanud üle lennuõnnetuse, vanaema, kes põgenes Leningradi blokaadist ja vanaemad, kes veetsid oma nooruse Siberis ning võitlesid ellujäämise nimel.

Maranil tekkis selline idee siis, kui ta emapoolne vanaema ootamatult suri. Kirjanik rääkis heldimusega, milline sitke naine mamma oli. Siberis tapeti ta abikaasa ära ja naine jäi kolme last üksi kasvatama. Kui ta ostis lennukipiletid, et tulla Eestisse tagasi, põles nende maja ühes lennupiletitega maha.

Maran jätkas, et kui vanaema elas, mõtles ta tihti, kuidas leida aega, et panna kirja tema lugu elust Siberis. Ja imemaitsvate lihapirukate retsept, mis on kirjaniku lapsepõlve eredaim toidumälestus. Paraku jõudis enne kätte vanaema lahkumine siit ilmast. „Algul oli kurbus, lein, siis järgnes kahetsus, miks ma ei oleks võinud rohkem vanaema pildistada ja mamma lugusid kirja panna,” kõneles Maran.

„Jaapanis on selline kunst, et kui midagi läheb katki, vaas puruneb kildudeks, siis see lapitakse uuesti kokku ja parandatakse kullaga. See on metafoor ka sellest, et kui midagi läheb katki kasvõi teie hinges, siis loo sellest midagi ilusat,“ jätkas kirjanik.

„Niimoodi sündis ka see raamat. Minu jaoks oli vanaema lahkumine väga raske sündmus, aga nüüd ma näen, kui palju rõõmu ja headust on see toonud paljudesse peredesse, kus ei olegi võibolla kedagi, kes oskaks kirja panna lugu, küsida nii põhjalikult ja ka pildistada,“ arutles ta.

Maran sedastas, et ühest küljest on vanaemade raamat mälestus sajale perekonnale, aga teisest küljest ühe põlvkonna lugu, mida naised kogesid ja nägid, milline oli nende elu 50, 60, 70, isegi 80 aastat tagasi. Kõige vanem naine on praegu 101aastane ja oskas rääkida sellest, mis toimus 90 aastat tagasi.

Kirjaniku sõnul tundis ta raamatu jaoks materjali salvestades mitmel korral oma vanaema lähedust, kes andis talle jõudu jätkamiseks.

Kord sai Pamela Maran vihje, et Viljandis elab 100aastane naine ja ta panigi autole hääled sisse ning põrutas Viljandisse, leppinuna eelnevalt eaka memme õetütre Aliide Veerega kohtumise kokku.

100aastase proua Ermina Nõmme ei kuulnud õieti ning nii üritas kirjanik küsimusi karjuda. „Olin natuke aega seal karjunud ja tema oli mõnele ka vastanud. Siis tuli meelde, et pean ju kirja panema tema laste ja lapselaste arvu, sest need andmed on iga vanaema loo juures,“ rääkis Maran.

„Küsisin siis vahele, et palju tal neid lapsi ka on. 100aastane vaatas mind üllatunud näoga ja kostis, et tal polegi lapsi. Mõtlesin, et ta ei kuule ehk õieti ja küsisin õetütrelt üle, aga tema ütles ka, et tädil polegi lapsi ja ta pole neid tahtnud ka, kuigi tal on olnud kolm meest,“ jätkas kirjanik.

„Mõtlesin, et oh sa poiss, mida ma nüüd teen. Olen kihutanud Rakverest Viljandisse, 100aastane inimene on hullult õnnelik, et pääseb raamatusse ja ta ei olegi vanaema. Küsisin siis Ermina õetütrelt, kas tal on lapsi. Aliide vastas õhinal, et jah on ja lapselapsi on ka. Haarasin siis lootusrikkalt tema ka vestlusesse,” meenutas äsjailmunud raamatu autor.

Maran jutustas emotsionaalselt, et kahe eaka naisega juttu vestes meenutas noorem talle natuke mammat, kes uskliku inimesena rääkis samuti jumala õnnistusest ja armust. Kirjanik rääkis neile oma loo, et teda ajendas raamatut kirjutama vanaema Ida Udras, kes elas ka Viljandis ja kahetses et ta ei jõudnud mamma lihapirukate retsepti järeltulevatele põlvedele kirja panna.

„Kaks memmekest jäid järsku vait. Ja siis lausus Aliide: „Muidugi ma tean Idakest, me käisime koos koguduses, ta oli minu ema parim sõbranna,” jutustas Maran. „Tädi jätkas: „Loomulikult ma tean seda lihapirukate retsepti ka. Pane aga kirja.“

Kirjanik rääkis, et siis mõtles ta, et selles on küll tema mamma käsi mängus. „Kui ma oleksin teadnud, et see 100aastane polegi emaks saanud, ma poleks ju Viljandisse sõitnud,” meenutas kirjanik Pamela Maran üht toredat seika raamatu „Eesti vanaemade lood ja salatarkused” jaoks materjali kogumisest.

MAMMA LIHAPIRUKAD

Tainas: 2 kl piima, 1 kl õli, 30 g pärmi, 1 tl soola (triiki), jahu nii palju, et tuleks paras tainas, millest pirukaid voolida.

Täidis: 1 kg hakkliha, 250 g vett, 3–4 suurt sibulat, 4 keedumuna, 1 muna määrimiseks.

Valmistamine:

Lahusta pärm soojas piimas, lisa õli ja jahu, jäta tainas kerkima.

Hauta hakkliha veega, kuni liha on pehme ja vesi ära auranud. Haki sibulad ja prae võiga. Kui hakkliha on pruunistunud, on maitse veelgi parem.

Lisa hakklihale sibul ja hakitud keedumunad. Maitsesta soola ja pipraga.

Rulli tainas ja lõika sealt välja pirukate jaoks parajad tükid. Aseta supilusikaga täidist peale ja näpi otsad tihedalt kinni. Määri pealt lahtiklopitud munaga.

Küpseta 200 kraadi juures kuldpruuniks.

Kasutatud allikas: Pamela Maran. Eesti vanaemade lood ja salatarkused. 100 vanaema lood sõjast ja armastusest, nipid ja retseptid. Kirjastus Kuldnööbike. 2018.

 

Saja vanaema hulka mahtunud Rakvere legendaarne tohter Reet Kuusik kingib pühendust kirjutavale Pamela Maranile kirsimoosi. Foto: Ülle Kask