Parlez-vous Anglais? (Kas sa räägid inglise keelt? – toim.)

Milline päikseline ilm ja soe tuul – ilmast rääkida armastavale eestlastele kohe reisimuljetele mõeldes miskipärast esimeste asjade seas päheturgatav mõte. Tegelikkus oli muidugi hoopis põnevam ja mitmekesiseid elamusi pakkuv.

Sattusin Prantsusmaale oktoobrikuu teises pooles kolme õpilasega: Lauraga, kes õpib pagariks, Siimuga, kes saab kokaks, ja Kristjaniga, kes on tulevane automaaler. Õpirände korraldas meile kõigile Rakvere Ametikool Erasmus+ programmi raames.

Kohale jõudsime Prantsusmaale Valance´i pühapäeval. See linnake jäi nädalaks ajaks minu ööbimiskohaks ja asus maaliliste mägede vahel, eemal paistsid viinapuuistandused ja arhitektuur pani pead pöörama mitmel pool. Kohapeal oli meie kontaktisik Prantsusmaal meid juba rongijaamas tervitamas.

Esmaspäeva hommikul asusime kõigepealt avastama õpilaste praktikabaase Valance´is. Kuigi pagaritöökoda, kus hakkas praktiseerima Laura, nägi välja ajahambale allajäänuna, olid selles valmivad tooted imelised. Sobilik oleks vist kõrvutada ütlusega: ära hinda raamatut kaane järgi! Kristjani praktikakoht oli tuntud autotootja Renault´ filiaalis – koht tundus suur, kaasaegne ja väga hea paik praktikaks. Siim asus praktikandiks restorani. Liigutav oli see, et meie kooli õpilane, kes sooritas seal praktika kaks aastat tagasi, oli kokal meeles väga tubli õpilasena ning ta uuris tema praeguse käekäigu kohta.

Mina olin nädala õppimas koolis CFMDA Livron-sur-Drome’i linnakeses. Selle koolituskeskuse koolimaja näis pisut iganenud ning ainus kaasaegsem hoone oli just selle kooli õpperestoran. Kõik kohalikud õpilased ja õpetajad olid viisakad. Pigem näisid prantslased tagasihoidlikud, kuid suur osa selles võis olla ka keelebarjääril. Minu hirm selle ees, et üksteisest ei saada aru, ei osutunud siiski põhjendatuks. Tahe, Google ja käed aitasid sellele kenasti kaasa ning kõik sujus ladusalt.

Päevad möödusid koos kooli õpilastega praktiseerides ning vaadeldes – mitmeid asju sain oma elus proovida esimest korda teha: lehttainast, trühvleid, erinevaid prantsuse roogasid. Sain kätte ka kukliveeratamise nipi, mis mul siiani veel vajaka oli jäänud. Jälgisin põnevusega, kuidas igal õpilasel oli isiklik kohver väiketööriistadega. Koolis valmistatud tooteid sai kaasa osta ning õpilased tegid seda meelsasti.

Pisut jahmatav oli näha neljandal päeval külastatud delikatesside valmistamise osakonda. Eesti kokakoolides õpetatavat ja elementaarseid hügieenivõtteid eirati seal täielikult – seal toimuvat saab lausa ristsaasteks nimetada. Pinnal, kus varem lõigati liha, tükeldati hiljem õunu õunakoogi tarbeks. Seapea puhastamine koolimajas eestlaste rahvustoite arvestades nii üllatav polnud, küll aga koolirestoranis serveeritud toores lambaliha.

Näis, et hügieen ei ole seal nii kõrges hinnas kui meil – mõni pind käidi siuhti lapiga üle ja oligi valmis juba selleks, et uusi komponente vastu võtta. Eestis ollakse hügieeninõuete suhtes vägagi nõudlikud ning järelvalve on tugevam.

Koolikultuuris paistis silma meie koolidest erinev metoodika – õpetaja tööpind asus ruumi keskel ning kogu toiduvalmistamise protsess võeti üheskoos läbi õpetaja juhendamisel. Õpetaja seletas iga tööetappi ning siis tuli sama teha õpilastel. Nii jätkus tegevus, kuni toidud valmis said. Kui keegi jäi hätta, seletas õpetaja vajadusel personaalselt. Keegi ei toksinud oma nutitelefoni ega asunud uisa-päisa tegutsema. Õpetajast peeti lugu ning ta oli heas mõttes autoriteediks oma õpilastele. Kõik koolis kohatud õpetajad olid meessoost. Võibolla on väitel „mehed on paremad kokad“ väike tõepõhi all? Või vähemalt prantslaste jaoks.

Koht, mis meiesuguseid kokandussõpru ahhetama pani, oli selle linnakese kokandustarvikuid ja muud seesugust kraami müüv kauplus. Seal veetsime mitmel päeval tunde! Selles kaupluses täitus ühe minu õpilase unistus, mis siinkohal jääb küll saladuseks. Rahaliselt tundus see esmapilgul ehk suur väljaminek, seetõttu küsis õpilane mult üllatunult, kas ma teda ei takistagi. Miks?! Hea on mõelda, et kellegi unistus korralikust töövahendist täitus – miks peaks seda takistama. Küllap tekivad sel noorel õppuril juba uued unistused ja soov nendeni pürgida.

Minagi ei pidanud vastu kaupluses leiduvatele ahvatlustele ja ostsin erinevaid tarvikuid. Lisaks soetasin koolile kasutamiseks ühe veidra asjapuu, tutvustamaks prantsuse restoranikultuuri. Kui meil pühitakse restoranis saiapuru näiteks salvrätiga, siis prantslastel on selle jaoks spetsiaalne metallist seadeldis.

Kõige suuremaks õnnestumiseks õpirände puhul pean enda kohanemist võõra keele ja kultuuriga ilma prantsuse keele oskuseta. Rõõm on ka uutest ideedest ja inspiratsioonist, mida reis küllaldaselt pakkus oma kodukoolis kasutamiseks. Kõige rohkem on mul kahju vast sellest, et õpiränne kestis õpetaja jaoks vaid nädala. Kas kasutaksin sellist võimalust veel? Kahtlemata, uued riigid juba ootavad avastamist, et seal omandatud toidukultuuri ja toiduvalmistamist oma õpilastele Rakvere Ametikoolis edasi anda.

Eda Vallimäe,

Rakvere Ametikooli koka eriala õpetaja

Eda Vallimäe (keskel) Prantsusmaal trühvleid valmistamas. Foto: Rakvere Ametikool