Perelepitaja aitab vanemad lapse tuleviku osas kokkulepeteni

Lahku minevatel lapsevanematel, kel on raske omavahel kokku leppida laste tuleviku osas, puudutagu see elatisraha või suhtluskorda, on võimalik saada abi perelepitajalt. Tegemist on väljaõppe läbinud spetsialistiga, kes aitab neutraalse osapoolena kokkulepetele jõuda.

Katrin Uuspõld

Eelmise aasta sügisel alustas Sotsiaalkindlustusamet (SKA) riikliku perelepitusteenuse pilootprojektiga, mille raames osutavad teenust superviseeritavad (st koolitus on läbitud, ollakse praktika faasis ning saadakse juhendajalt tagasisidet)perelepitajad. Pilootprojekt kestab kuni selle aasta 1. septembrini, mil jõustub riiklik perelepitusteenuse seadus ja riiklik perelepitussüsteem on kättesaadav igas omavalitsuses. Riiklik perelepitusteenus on lapsevanematele tasuta ning seda pakutakse eesti, vene ja inglise keeles.

Perelepitaja pole pereterapeut

Lääne-Virumaal on superviseeritavaid riiklikke perelepitajaid praegu kolm: Maia Kärdla, Moonika Rander ja Velli Ehasalu.
„Klient ei pea perelepitajat sugugi valima elukoha järgi, kui on soov valida kaugemalt, et olla rohkem anonüümne, siis on see võimalik,“ ütles Velli Ehasalu, kes võtab oma kliente põhiliselt vastu Rakveres. 

Velli Ehasalu on oma väljaõppelt pereterapeut ja paarisuhtekoolitaja ning on läbinud riikliku perelepituse koolituse. Ta nentis, et lapsed jäävad alati kahe vanema tülide vahele. „Et saada omavahel koostööle ja lapse vaimset tervist säästa, on hea kasutada neutraalset vahendajat, kes aitab kokkuleppele jõuda. Isegi kui paarisuhe läheb laiali, jääb vanemlik suhe elu lõpuni,“ rääkis Velli Ehasalu.

Metoodiline erinevus pereteraapia ja perelepituse vahel seisneb tema sõnul selles, et kui teraapias tegeletakse ennekõike suhete ja tunnete poolega, käsitletakse nii minevikku, olevikku, tulevikku, võib kaasata teisi lähedasi, siis lepituse eesmärk on, et kaks lapsevanemat teevad kokkulepped tuleviku osas ehk milline on nende lapse edaspidine elukorraldus. „Kõrvale jäetakse suhtes olnud pettumused ja konfliktid, räägime vaid sellest, kuidas tulevikus saab lapse nimel paremini,“ selgitas Ehasalu.

Mõnikord ei ole aga võimalik kokkuleppele jõuda eelnevaid sasipuntraid lahti harutamata ja Velli Ehasalu on neil puhkudel suunanud osad lapsevanemad teraapiasse oma tunnetega tegelema. „Kui on näha, et lahendust ei ole võimalik leida, sest konflikt ja vastastikused süüdistused tulevad pidevalt esile, siis on vaja oma tunnetega enne tööd teha, et konstruktiivsesse arutelusse jõuda,“ rääkis ta.

Kuidas perelepitus toimub

Velli Ehasalu selgitab, et kõigepealt perelepitaja kaardistab seisu: kui pikk on ühine ajalugu, kui palju on ühiseid lapsi, milliste teemade osas on juba kokkuleppele saadud ja milliste osas on kokkuleppele jõudmiseks abi vaja. „Valdkonnad, mis vajavad tähelepanu, on laste elukoht, suhtluskord, vanemate omavaheline kohustuste jagamine, lapse hariduse küsimus, elatis. Kõik need teemad, mida peres ka muidu arutatakse, aga nüüd ei toimita ühise perena, vaid kahe eraldi lapsevanemana,“ selgitas Ehasalu.

Tavaliselt kestab üks perelepitusseanss 90 minutit ja kohtutakse keskmiselt 2-3 korda. Vahel õnnestub kokkulepe sõlmida paari kohtumisega, vahel on aga vaja rohkem kokkusaamisi.

SKA perelepituse projektijuht Rea Uudeküll rõhutab, et perelepitus on vabatahtlik protsess, mis nõuab mõlema osapoole ühist pingutust lapse heaolu nimel. „Vahel juhtub, et kokkulepet tõesti sõlmida ei õnnestu. Valikus on probleemiga mitte edasi tegeleda, pöörduda teiste spetsialistide poole, näiteks lastekaitsetöötaja või psühholoogi, või hoopis kohtusse. Pikale veninud pingeolukord on aga kahtlemata kurnav nii lapsele, lapse vanematele kui ka nende lähedastele,“ rääkis Uudeküll.

Kes on perelepitajateks?

Eestis on hinnanguliselt 3000 lahutavat paari aastas. Riikliku perelepitaja väljaõppe vastu oli SKA perelepituse projektijuht Rea Uudekülli sõnul huvi väga suur: paarisaja kandideerija seast valiti välja 40, kes väljaõppega liitusid ning perelepitajaid koolitatakse tänavu veel juurde. Vahetu tagasiside perelepitusteenusele on Rea Uudekülli sõnul olnud viie ja poole kuu jooksul, mil esimesed riiklikud perelepitused on toimunud, väga positiivne.

„Perelepitaja amet nõuab ka mobiilsust. Meil on perelepitajaid, kelle alaline elukoht on näiteks Saaremaal, kuid kord nädalas võib teda lepitamas näha hoopis Rakveres või Haapsalus,“ rääkis SKA perelepituse projektijuht Rea Uudeküll.

Üks Lääne-Virumaa perelepitajatest, kes ka naabermaakondades teenust on valmis osutama, on Maia Kärdla. „Olen ise lepituse usku ning seitse aastat tagasi olnud osaline keerulises lahutusprotsessis. Mitte kuskilt ei tulnud soovitusi perelepituseks või muuks lahenduseks ja nii jõudsime meiegi lõpuks kohtuni välja. Ja täiesti asjata. Kohtud töötavad suure töökoormusega ning ei suuda alati probleeme lahendada ja ühiseid kokkuleppeid sõlmida. Minu kogemuse järgi teeb kohus otsuse ja see on pigem kompromiss kui koostöökokkulepe. Kompromissi korral tuleb teha rohkelt järeleandmisi ja ei tegelda probleemidega sügavuti. Perelepitus aitab aga vanematel jõuda ühiste kokkulepeteni, mis vastavad kõigi osapoolte huvidele, ollakse orienteeritud olukorra lahendamisele ja nii enda kui teise osapoole vajadustele. Perelepituses tulevad vastused küsimustele vanematelt endilt, kesksel kohal on alati lapse heaolu,“ rääkis Maia Kärdla, kes töötab praegu ühtlasi eripedagoogina rehabilitatsiooniasutuses. Tal on ka pikaajaline töökogemus sotsiaalpedagoogina hariduslike erivajadustega laste koolis ning viib läbi vanemlusprogrammi „Imelised aastad“.

Perelepitaja Moonika Rander töötab igapäevaselt sotsiaalpedagoogina ja on programmi „Hoolivad isad“ grupijuht. „Mind kõnetab perelepituse mõtteviis. Perelepitaja on neutraalne vahendaja, kes aitab vanematel välja noppida olulised mõtted, kui nende tähelepanu on suunatud valule ja vaenule, mida suhte lõppemine võib põhjustada. Arusaam, et on võimalus võtta teadlikult vastutus ja öelda: me ei tule omavahel toime, läheme kellegi juurde, kes aitab meil lapse edasist elukorraldust puudutavates küsimustes kokkuleppele jõuda,“ rääkis Rander.

Ta rõhutas, et selliste teenuste kasutamine ei ole häbiasi. „Võiks toimuda mõtteviisi muutus: hambaarst ju oma hambaid ise ei paranda. Olukordades, kus meil on keeruline ise toime tulla, on loomulik minna spetsialisti juurde, kes küsib õigeid küsimusi ning aitab endas leida vastuseid,“ selgitas Moonika Rander, kes on valmis kliente vastu võtma üle Lääne-Virumaa, peamine asukoht on Viru-Nigula vald.

Kuidas jõuda perelepitajani?

Perelepitaja leidmiseks saab võtta ühendust sotsiaalkindlustusameti perelepituse koordinaatoriga: ???????????@??????????????????????.??. Koordinaator leiab lapsevanematele perelepitaja ja suunab teenusele. Rohkem infot leiab ka riikliku perelepituse Facebooki lehelt ning sotsiaalkindlustusameti kodulehelt.

„Lisaks tuleb vanematel meeles pidada, et nemad on oma laste elu parimad eksperdid. Vastutus korraldada oma lastele võimalikult parim ja õnnelikum tulevik on nende endi kätes. Perelepitaja pakub antud olukorras neutraalset tuge ja aitab leida ühisosad uue elukorralduse loomisel,“ märkis Rea Uudeküll.

Perelepituse meelespea

• Perelepitus on vabatahtlik.
• Perelepitus on lapsevanematele kiirem, soodsam, vaimset tervist säästvam ning lapse heaolu paremini arvestav meetod, mille raames sõlmitud vanemate vahelised kokkulepped on efektiivsemad kui kohtumenetluses.
• Vanemad on võrdsed ning nad otsivad lapsele parimat võimalikku lahendust ise.
• Perelepitaja on neutraalne vahendaja, kellel on professionaalsed teadmised ja vastav väljaõpe.
• Perelepitus ei sobi vägivaldsete suhete korral, sest lapsevanemad ei ole sellisel juhul võrdsed osapooled. Täpsustamiseks ja endale sobiva teenuse leidmiseks helista koordinaatorile.
• Perelepitus pakub võimalust teha kokkuleppeid kohtuväliselt ja jääda toetavateks lapsevanemateks ka peale lahkuminekut.

Allikas: Sotsiaalkindlustusamet