Suleliste värvikirev ilu vormus väljapanekuks

Hobiornitoloog Sven Hõbemägi on aastate jooksul rõngastamise käigus pildile püüdnud hulganisti linde – teada tuntud harakast küllalt harva tabatavate kakulisteni. Raske valiku tulemusel on 56 jäädvustust saanud fotonäituseks.

Liisi Kanna

Facebooki kasutajad on võinud juba mõnda aega jälgida linnusõbra tegemisi lehel „Sven Hõbemägi looduses“, kus hobiornitoloog jagab lindudega seotud infot ning põnevaid tabamusi oma rõngastamisretkedelt. Nüüd jõudis osa Hõbemägi piltidest publiku ette ka füüsilisel kujul – Lääne-Virumaa keskraamatukogus avati väikses ringis näitus „Parem varblane peos kui tuvi katusel“.

„Olen selle hobiga, looduse ja lindudega, tegelenud küll üle 20 aasta, kuid siin näete kahe viimase aasta eredamaid tähti,“ tutvustas Sven Hõbemägi väljapanekut. „Tulin näituse idee peale alles pool aastat tagasi, kuna nii palju toredaid linde sattus järjest mu teele. Paraku jäi paljude selleks ajaks juba olemas olnud ägedate fotode puhul vajaka kvaliteedist ning sellisel kujul ei saanud neid eksponeerida,“ rääkis hobiornitoloog.

Sellest hoolimata oli kogunenud fotovalik lai, nii et materjalist saanuks lausa kolm samas mahus näitust. „Kokku on väljapanekul 56 pilti ja nende välja valimine oli väga väga raske,“ nentis linnusõber.

Keskkonnateadlikkus

Ekspositsiooni koostamisel võttis Hõbemägi eesmärgiks näidata eelkõige erinevaid linnuliike. „Soovisin tuua esile just mitmekesisust ja seda värvide kammat, mis tegelikult igapäevaselt meid ümbritseb,“ lausus linnuhuviline. Ning tõsi, värvikirevust äsjaavatud suleliste näitusel jagub – erkkollasest heleroheliseni ning tulipunasest rahvustrikoloori värvikoosluseni välja.

„Loodan, et see näitus toob halli argipäeva värve ning paneb inimesi mõtlema ja huvi tundma looduse ning keskkonna vastu,“ nimetas Hõbemägi teisegi eesmärgi, mida väljapanek kannab. „Soov suunata inimesi loodusesse ning kasvatada keskkonnateadlikkust, oli samuti väljapaneku koostamise ajendiks. Teatud paralleeli võib tuua ka prügikampaaniaga – linnufotod võiksid panna mõtlema, et kõik, mille me maha viskame või metsa jätame, on ohuks ka lindudele!“ toonitas ta.

Suure osa näitusest moodustavad Hõbemägi sõnul Eesti mõistes n-ö tavalisemad linnuliigid, keda ta erinevatest vaatenurkadest ning vanuseastmete lõikes inimesteni tuua on püüdnud. „Tahtsin näidata ka lindude elutsüklit, ei ole ainult täiskasvanud linnud, vaid ka fotod mõnedest atraktiivsematest munadest ja linnupoegadest,“ selgitas näituse autor, lisades, et samuti kajastavad valitud pildid lindude toiduahelat, sest ühel seinal eksponeeritud liigid kuuluvad teisel seinal olevate söögilauale.

Kakulised lemmikud

Valikus leidub aga ka tiivulisi, kes satuvad inimeste vaatevälja suhteliselt harva. „Näiteks vöökakk – tema on Eestis kuues lind sellest liigist, kes on saanud rõnga. Samuti viimane leid soorästas – vaieldamatult minu lemmik, nii välimuselt kui iseloomult,“ rääkis hobiornitoloog, lisades, et just kakulistele kuulub tema eriline sümpaatia.

Hõbemägi tunnistas, et päris mitmed kakkude fotod on õnnestunud saada tänu Eesti metsloomaühingule, kellega tal hea koostöö on. „Ma ei ole nii suur proff, et suudaks selliseid linde kätte saada ja märgistada. Eesti metsloomaühing, kes tegeleb abi vajavate lindudega üle Eesti, kutsub mind, et anda rõngastuspanus teepeale kaasa lindudele, kelle nad on vigastuse järel üles turgutanud,“ selgitas linnuhuviline.

Samuti võtavad temaga sageli ühendust mures inimesed, kes leidnud hätta sattunud linnu ega tea, mida teha. Näiteks ühel fotol ilutseval Haaraldi-nimelisel harakapoisil käis Hõbemägi abis vaatamata marutuulele.

„Eelmisel kevadel ühel nädalavahetusel oli hästi suur torm, kui mulle helistati Roelast. Haarald oli tormiga inimeste koduaias pesast alla kukkunud. Sõitsin läbi maru Rakverest Roelasse. Õnneks linnuke viga saanud ei olnud, kuid mitmed tema õed-vennad olid hukkunud. Võtsin Haaraldi auto peale ja viisin Väike-Maarjasse metsloomaühingu inimeste kätte, kellel on pädevus, kuidas toita ja hooldada. Kuu aja pärast oli temast sirgunud täiskasvanud lind, panin Haaraldile rõnga ning ta vabastati elusa ja tervena,“ rääkis hobiornitoloog harakafoto kohta, nentides, et tegelikult peitub iga pildi taga oma lugu.

Linnusõbra telefonikaamera ette on aastate jooksul jäänud tõepoolest eripalgelisi tiivulisi, alates Euroopa pisimast linnust pöialpoisist kuni eelräägitud suurte kakulisteni välja. Aga millise sulelise kohtamisest hobiornitoloog veel unistab? „Üheks selliseks liigiks on kindlasti jäälind,“ nimetas Hõbemägi üht raskesti tabatavat isendit.

Pere roll

Nii nagu Haaraldi abistamiselgi, tuleb linnusõbral hobiga tegelemiseks aega leida ikka nädalavahetusetel ja õhtutel ning varahommikutel. „Üks asi on pildistamine, aga teine asi panustada teadusesse läbi rõngastamise ja lindude käitumise uurimise. See kõik võtab aega. Sageli tuleb seda teha lähedaste arvelt,“ tõdes Hõbemägi, avaldades suurt tänu oma perele, kes talle suureks toeks on olnud.

„Nii palju on see kasu ka toonud, et lapsed on kindlasti teadlikumaks saanud. Vahel küll natuke jonnides, kui peab jälle issiga metsa kaasa minema, aga lõpuks siiski rahulolevad olles,“ rääkis näituse autor, kuidas esimestena süstib ta loodushuvi just oma järeltulijatesse.

Samuti tõi linnusõber esile enda vanemate panust, kes teda algusaastatel ikka hobiga tegelemise juures tagant tõukasid ning julgustasid. „Esimese linnu rõngastasin, kui olin 15-aastane. Aga juba enne seda olin aastaid Eesti ornitoloogiaühingu liige ja käisin loodusringides,“ rääkis ta.

„Tahan ära märkida ka esimese mentori selles valdkonnas – Jaanus Elts, kes oli pikka aega Eesti ornitoloogiaühingu direktor. Tema oli see mees, kes mind väikese poisina metsadesse kaasa võttis ning andis ka esimesed linnurõngad,“ meenutas Hõbemägi.

Nüüdseks on Sven Hõbemägi läbinud vastavad eksamid ning omab keskkonnaameti luba lindusid rõngastada ning teha poegade ja pesaseisundi vaatlusi. „Tavainimestel on ikkagi keelatud igasugune lindude häirimine ja poegade kätte võtmine,“ toonitas Hõbemägi. „Minul on olnud see privileeg, et saan neid rõngastamise ajal käes hoida, aga olgu öeldud, et see on tõepoolest vaid hetkeks,“ rõhutas hobiornitoloog, et lihtsalt pildistamise pärast kindlasti ühtegi lindu segama hakata ei tohi.