Susan Luitsalu naudib kirjutamist ja reisivaba elu

Kirjanik, rändur ja telerežissöör Susan Luitsalu väisas 12. novembril Rakveret. Lääne-Virumaa keskraamatukogus kõneles ta sellest, et kirjutab mõnuga ja puhkab reisimisest.

Ülle Kask

„Millisest raamatust ma võiksin kõige esimesena rääkida?“ alustas Susan Luitsalu kohtumist publikule suunatud küsimusega.

„Meil oli siin enne arutelu „Ka naabrid nutavad“ üle,“ mainis üks raamatukoguhoidja. Autori läinud aastal ilmunud esimene romaan sai palju kiidusõnu. Mõne lugeja meelest jäi teos aga justkui õhku rippuma ja süžeeliinid lõpetamata, ainult üks tegelane pani kõrvad pea alla.

„Ka naabrid nutavad“ saab järje

„Naabrite raamatule tulebki järg,“ teatas Luitsalu, lisades, et tegelikult oleks see pidanud juba valmis olema, aga kirjutamisega on niisugune asi, et kui sul on mingisugused segajad peal, võib kõik sassi minna.

Kirjanik sedastas, et tal tuleb muid töid ka teha, sest Eestis kirjaniku ametiga ära ei ela ja kaugeltki pole võimalik rikkaks saamine. Samas avaldas ta saladuse, et raamatu põhjal vändatakse ka film.

Autor tutvustas põgusalt romaani teist osa. Lehtla linnaosa tabab müstiline viirus, mis tapab väga kiiresti. Alguses keegi ei usu, et see Eestisse jõuab ja probleemiks saab. Aga siia ta jõuab ja neil, kes selle viiruse all kannatavad, tekib vastupandamatu soov rääkida tõtt. Inimesed istuvad hirmuga karantiinis. Ka üks naistegelane on sunnitud taganema eneseisolatsiooni, kuna kirjutas laimavaid ja halvustavaid netikommentaare, mille ilmsikstulekut kardab nagu tuld.

Kirjanik plaanib ka mõned uued tegelased sisse tuua. Üks saab olema kirjanik, kes on jäänud oma vanasse hiilgeaega kinni ega suuda ajaga kaasas käia. Kolib ka Lehtlasse, sest tal on rikas naine. Karakteri idee tekkis Luitsalul siis, kui üks vanem meesterahvas, kirjandustegelane ütles tema sõbranna Eia Uusi raamatu kohta väga halvasti (Eia Uus, „Tüdrukune“ – toim.).

Luitsalu meelest on kirjanikud tegelikult väga kadedad inimesed, kes istuvad küll kenasti koos, teevad suitsu ja joovad ennast õllest täis, siis aga räägivad üksteist taga. „See on ju lollus, sest nädala pärast räägib ta selle tagaräägituga kedagi kolmandat taga. Kirjanikud on ka suured egoistid,“ nentis Luitsalu, jätkates, et need, kes istuvad mingites raamides, ei saa aru, et ka teisiti on võimalik elada ja seepärast teeb ta kirjanikust karikatuuri.

„Tahan naerda nende üle, kes tahaksid olla rikkad, aga tegelikult ei ole. Teen nalja selle tühisuse üle ja arvan, et see on neile natuke paras,“ ütles ta.

„Ka naabrid nutavad“ lõpus saavad lugejad teada, et murdeealise tüdruku nimi pole mitte itaalia keeles kaunitar, vaid vinnutatud sink. Bresaola ema oli kord Itaalias reisil olles kuulnud restoranis seda sõna ja tütrele nimeks pannud. Hull tõde selgus aga aastaid hiljem.

„Kui mina saaksin teada, et mu nimi on vinnutatud sink, kuidas see mind võiks mõjutada,“ arutles kirjanik romaani faabula üle. „Tüdruk võiks leida tugigrupi, kus on 1990-ndate lapsed, kellele nimepanekuga läksid mõned vanemad liiale. Olen kuulnud nii mõnestki, kes tahab muuta ära tobeda nime, kus on x ja z ja y kõik ühes. Mis Bresaolast täpselt saab, ma veel ei tea, aga see on ka kuskil mu pea sees juba olemas. Ja ma ei saa ju kõike ära rääkida,“ jätkas ta.

Luitsalu sõnul on väga lõbus sellist raamatut kirjutada. Teda motiveerib laua taha istuma põnevus, kuna tahab ise ka teada, mis järgmisena juhtub. Aga ta ei tea seda enne, kui hakkab kirjutama. „Kui ma seda raamatut kirjutasin, mõtlesin, et oo, mis toimub. Ma ei teadnud enne seda ka, et teoses keegi surma saab,“ lausus autor.

Reisimine on koroona tõttu pausil

Luitsalu sõnul küsitakse temalt praegusel koroona ajal tihti, kas on ikka väga õudne, et ta ei saa enam reisida. „Kui koroona tuli, mõtlesin, et elu läheb tõesti igavaks. Aga kummalisel kombel olen ma väga rahul ja mulle meeldib, et mul on vabadus ja ei pea kuskile minema,“ rääkis kirjanik.

Naine pajatas, et ühel aastal, kui ta sügisel Dubais teleprodutsendina töötas, mõtles, et katsub detsembri algul Eestisse tulla, kuna armastab väga jõuluaega kodus veeta. Ülemus aga palus tal vahetada lennupiletid ümber, kuna tööd oli veel neljaks päevaks. Seejärel tahtis naine minna hotelli asju pakkima, aga ülevalt poolt tuli käsk veel kolm päeva tööd teha. Tal ei jäänudki muud üle, kui teha jõulušopingud Dubais. „Siis ma jooksin seal maailma suurimas kaubanduskeskuses ja otsisin kinke kokku, koju jõudsin üks päev enne jõululaupäeva,“ meenutas Luitsalu.

Koroona tõttu saabus ka Luitsalu abikaasa, kes töötab Saksamaal, koju Eestisse. „See oli samuti hästi tore, et sain oma abikaasaga 24/7 koos olla. Keegi ütles, et nendel, kellel on omavahel hea läbisaamine, läks veelgi paremaks, aga nendel kellel halb, läks halvemaks. Meil oli lausa imeline, et saime koos olla,“ rääkis ta koroonaaegsetest kogemustest, lisades, et tore oli vahelduseks mitte mõelda sellele, et töö tegemiseks või kaasa nägemiseks peab kusagile sõitma.

Naise sõnul on tema lemmikkuu november, kuna talle meeldib siis olla pimedas toas, lugeda raamatuid, põletada küünlaid, juua teed ja punast veini – pole mitte mingisugust sundust minna õue või jalutama või suveetendusele. Saad olla lihtsalt kookonis, kogu aeg on pime, mõnus ja hubane.

„Kõikidele asjadele pandi pidur peale ja nüüd oled siin rahulikult ja ei siple, teed oma asju. Ma olen väga rahul. Minu jaoks on see super, et ei pea minema nendele lõpututele jõulupidudele, mis nüüd ära jäävad. Nii tore. Aga minusugune inimene peab vahel viisakuse pärast ikka minema oma nägu näitama, sest kui sa ei käi kaheksast viieni tööl, peavad inimesed ju teadma, et oled ikkagi veel elus,“ muigas Susan Luitsalu.

Susan Luitsalu on Eesti kirjanik ja stsenarist, teleprodutsent, maailmarändur ja matkajuht.

Luitsalu sulest on 2010. aastal ilmunud artiklite ja blogipostituste kogumik „Küsimused kõikidele vastustele“. Reisikirjanduse Minu-sarjas ilmus tal 2018. aastal „Minu Dubai“ ning 2020. aastal „Minu maailm: Seiklused ei hüüa tulles“. 2019. aastal nägi trükivalgust laialdast vastukaja pälvinud esikromaan „Ka naabrid nutavad“, mille eest pälvis Luitsalu tiitli Eesti aasta kirjanik 2020.

Susan Luitsalu Lääne-Virumaa keskraamatukogus. Foto: Ülle Kask