Taevafotograaf Martin Vällik pildistab Kuud
|Aasta kõige pimedamal ajal, mil negatiivsed uudised koroonaviiruse lakkamatust levikust võivad mõne inimese kaamosmasendusse viia, tasub hetkeks peatuda ja rännata hoopis Maalt Kuu peale. Fotonäitusele, kus lummab ja uhkeldab Kuu kuldne kera või tumeda taeva taustal piilub puude vahelt kuusirp.
Ülle Kask
Lääne-Virumaa keskraamatukogu esimesel korrusel, ilukirjanduse osakonnas ripuvad seintel Martin Välliku fantastilised fotod Kuust, ainsast taevakehast peale Päikese, mida inimene oma silmaga päriselt vaadata saab.
Martin Vällik vastas küsimuse peale, milline on olnud tema kõige erakordsem elamus Kuud pildistades, et parimad hetked on need, mil ootus ja ootamatus kokku saavad. „Kuu puhul on enamasti ikka teada, mida ta teeb – millal ja mis suunast tõuseb või loojub ning millises faasis on. Aga olles maastikul, mis võib olla kõrgemal või madalamal, laia vaateväljaga või hoopis kitsas siht linnatänaval, pole lõpliku täpsusega võimalik seda oodatavat ilmutust paika saada, ikka jääb üllatusmoment,“ rääkis fotograaf, lisades, et nii juhtub, kui püüda Kuud koos maastikuga pildile saada.
Vällikul pole vahet, kas Kuud pildistades on see noor või vana, tõusev või loojuv. „Olen näinud fantaasiapilte imelistest kuupaigutustest, kuid see pole minu rida ja enam pakuvad pinget need, mis on päriselt koos pildile saadud,“ sedastas taevafotograaf.
„Võidutantsu olen teinud ka siis, kui Kuu end kergelt kätte ei anna – näiteks taevas on väga peenike kuusirp noore või vana faasi ajal. Palja silmaga seda näha ei ole ja teleskoobiga jahtides ning ajaga võidu joostes, mil näiteks noor Kuu loojub kohe varsti, aga vana Kuu kahvatub ehavalguses, olen nii mõnestki pildist ilma jäänud. Aga kui see lõpuks kuu või kahe pärast õnnestub, on rõõm suur,“ sõnas ta.
Välliku sõnul on iga Kuu faas eri aastaaegadel ja ilmaoludes isemoodi, mis teebki Kuu jälgimise ja pildistamise lõputuks teekonnaks. „Muidugi mõned asjad korduvad, aga taeva jälgija leiab sest lõputust kordusest oma erilised ja kordumatud hetked, mida pakuvad pilved, jääkristallid, planeedid, varjutused, meeleolud. Jah, ükskord võiks ju näha ka tõusvat Maad Kuu mäestikusakkide vahelt või pildistada Kuu varju üle Atlandi ookeani triivimas või vaadata loojangupunast sõõri Maa atmosfääris, kui Kuu Maa varjus on,“ mõtiskles taevafotograaf.
Küsimuse peale, kas unistate kosmoseturismist ja Kuu peale lendamisest, vastas Vällik jaatavalt: „Jah, Kuu peal käiks ära küll, aga Marsile mingu teised.“
Lääne-Virumaa keskraamatukogu Facebooki lehelt saab Martin Välliku kohta teada, et ta on mitmekülgne mees, kes päeval õpetab füüsikat ning müüb teleskoope, öösiti aga imetleb ja pildistab Kuud. Lisaks on ta aastaid läbi veebilehe skeptik.ee propageerinud teaduspõhist maailmavaadet, pälvides mõnikord lausa Eesti esiskeptiku tiitli.
Suurem osa näitusel olevaid pilte on pildistatud läbi teleskoobi. Õige hetke tabamine Kuu pildistamisel pole aga sugugi lihtne – mõnda võtet tuleb pikalt ette planeerida, soovitud kompositsiooni jaoks tuleb olla õigel ajal õiges kohas ning selle kõigega kaasneb raske tehnika ühest kohast teise vedamine ja uuesti ülespanek. Osa selle vaeva tulemusest on nüüd näitusevaataja ees.
Lääne-Virumaa keskraamatukogus on Martin Välliku näitus „Fotod Kuust otse taevast“ avatud detsembri lõpuni.
Lisaks Martin Välliku fotodele Kuust on raamatukogus paigutatud ühele stendile palju toredaid raamatuid, mille pealkirjas Kuu figureerib. Näiteks võib tutvuda end kosmosemutiks nimetava Ene Ergma teosega „Kosmos“. Tarkust saab ammutada Sylvia Winnewisseri „Kuu faasidest“ („Tervis, majapidamine, toitumine“) ja Jane Struthersi „Kuu väest“ ning Mikk Sarve teosest „Kuu“ või elada kaasa Lily Teegardini romaanile „Kuu vaatab pealt“.
Lastele on ettelugemiseks välja pandud Doris Kareva armas unejutt „Kuuhobune“, milles on muuhulgas järgmised luuleread: „Linn unedelummas. Kuu tumedal veel vaid mõtlikult kiigub. Kes ärkvel on veel, need kuulevad, kuidas lööb südaöötund. Kuu pilgutab silma: Hääd und!“
Hilistalvine pilt, kus atmosfäär on valge kuuvalguse värviliseks teinud. Foto: Martin Vällik