Tujukad ja kihistavad lapsed ihkavad ka Moskvasse!
Vene teatri ning ka 20. sajandi alguse kirjanduse kolm suurkuju – Maša, Irina ning Olga – on teinud järjekordse ajahüppe ning ilmutavad end jälle Eesti teatri laval kes teab kui mitmendat korda.
Klassikanäidend, mille juurde lavastajad ajast aega ikka tagasi pöörduvad, on Andres Noormetsa käsitluses esmapilgul peaaegu et pea peale pööratud – õed teevad joogat, söövad mandariine ning naudivad viirukilõhna, doktor Tšebutõkin aga suitsetab vesipiipu ning kargab Adidase dressis ringi. Just pea peal seistes paisatakse ka esmakordselt õhku mõte sõita Moskvasse!
Ehkki lavastuse väliskest viitab justkui kõigele muule peale autoritruuduse – idamaine atmosfäär, tšehhovlike kammitsetud tunnete asemel välja paisatud kirg ja iha ning õndsa mõttetöö asemel füüsilised mängud -, on Tšehhov jäänud kõige selle intensiivsuse ning ihalis-kehalise sagina sisse alles. Romantilise ajaloolise klantspildi asemel näidatakse kolme pöörast noort neidu, kes otsivad elu mõtet ning hingematvat armastust.
Rakvere Teatri uuslavastus jõuab aga kiirelt kaugemale kui väline innovaatilisus ning tõestab, et näidend ja lavastus kõnetavad ka 21. sajandi publikut. Lavastaja on Tšehhovi sõnad korduvalt tagurpidi keeranud ning õdede õhkamised hoopis irooniavõtmes lahendanud, mis omakorda toob need ajalooraami asetatud tegelased meile lähemale.
Need on päris, elus inimesed – oma totruses, absurdsuses ja melanhoolias. Kurbnaljaka lavastuse keskmes on teadagi kes, need on kolm õde – naiivsed ja kapriissed, väikesed tujukad lapsed oma suurilma mängude keskel.
Rakvere teatri kolm näitlejannat on lavastuse kese ja tugevus. Vanima õe Olga rollis Marin Mägi-Efert on kolmest tasakaalukaim. Ta on õdedest võib-olla et ainsana piisavalt elu näinud, sellest väsinud, ent samas ka leppinud. Marin Mägi-Efert mängib vanima, õpetajannast õe erakordselt mõistetavaks – tema raskused, väsimus ja hetketi välja purskuvad itsitamised on inimlikud, vaiksed kurbusehetked tekitavad empaatiat.
Vastupidiselt Olgale on Anneli Rahkema kehastatud Maša jõuline, tormakas ning keevaline naine. Turtsakas ning seda kõigile demonstreeriv keskmine õde ei saa, ei jaksa, ei taha. Rahkema rolli (või tegelikult rolle) iseloomustab jäägitu ning piiri peal balansseeriv intensiivsus, ka domineerivus. See on näitlejanna tugevus ning oht üheskoos. Tšehhovi kontekstis mõjub säärane ürgnaiselik tegelaskuju aga värskendavalt.
Saara Kadaka mängitud nooruke Irina on see, kes teeb lavastuse käigus kõige suurema muutuse. Alguse naiivne ning lapselikult rõõmus noorim õde särab, olles samal ajal nii puhas ja puutumatu. Seda kummastavamalt mõjuvad tema ehteestlaslikud mõtisklused töö ning selle vajalikkuse üle – kust sellised mõtted? Lavastuse lõpuks on temagi suureks kasvanud ning siiruse taha on tekkinud sügavus, elu mõistmine.
Andres Noormetsa lavastuses on kõike palju ja ülevoolavalt, ent naeru ja kilkamise taga pole sõnad ja teod õõnsad või tühised. Tšehhovi enda jaoks komöödiana kirjutatud näidend on lavastatud küll huumorivõtmes, ent seda kõike vaadates tekib ühel hetkel tundmus – naerad ja imestad küll järgemööda, aga tegelikult jõuab tasapisi sealt vahelt kohale ka see, mis vigurduste taha varjatud.
Lavastuse teises vaatuses süveneb algselt kirevuse taga peidus olnud mõtlikkus. Stseenid on aeglasemad, õhkkond sissepoole pööratud. Järgemööda kaovad lavalt tähtsusetud asjad, ka inimesed. Kolm õde istuvad kui nukud tühjal laval, ent jätkuvalt kihistavad naerda, jätkuvalt on nende kurbuseläikeliste silmade sees peidus see lämmatav lapselikkus, mis mäletab ja sama kiirelt unustab kõik juhtunu.
Triinu Sikk
Marin Mägi-Efert, Anneli Rahkema ja Saara Kadak hoiavad õdedena üksteist suure maailma mängude keskel. Foto: Andres Keil
