Ukraina konflikt on ka meie asi
Ukraina talv on tänavu külm, seda kinnitab ka Paul Lettens, endine Eesti suursaadik Ukrainas, kes tänaseks on oma kodu rajanud Lääne-Virumaale.
Maris Marko
Olukord Ukrainas on ajalehtede esikülgedelt taandumas, konflikt on veninud pikale. Ometi on Eestis üsna palju inimesi, kes selle riigi pärast südant valutavad. Nii mõneski mõttes on Ukraina meile lähemal, kui kilomeetrid näitavad.
Üks mees, kel on Ukraina igapäevaselt mõtteis, on Paul Lettens, kes oli Eesti suursaadik Ukrainas sealse oranži revolutsiooni ajal aastatel 2002-2006.
Paul Lettens on mõni aasta tagasi Tallinnast Võsule kolinud ettevõtja, kes lisaks äritegevusele võtab ette veel palju muudki. Ta on Eesti NATO ühingu liige, kuulub ettevõtjate klubisse Wesenberg. „Püüan olla ühiskondlikult võimalikult aktiivne,“ tõdeb Lettens. Aktiivne on olnud Lettens ka hariduse omandamisel. Enne seda, kui ta õppis diplomaadiks, oli tal omandatud arsti kutse Tartu Ülikoolist ning lõpetatud Estonian Business School.
Ukraina ärkamine
2004. aasta oranži revolutsiooni mäletab Lettens väga hästi. „See oli Ukraina ärkamisaeg,“ märgib Lettens. „Eesti ja Ukraina alustasid sisuliselt samast kohast. Meie eelis oli see, et meil oli olnud esimene Eesti Vabariik, oli ka inimesi, kes seda mäletasid, igatsesid. Meil oli kogemus, oli, kust jätkata. Ukrainas oli oma valitsus olnud kõigest 9 kuud ja sedagi vaid Lääne-Ukrainas. Sel hetkel, kui nad oma vabaduse kätte said, ei osanud nad sellega nagu midagi peale hakata.“
Oranži revolutsiooni ajal olid rahva ootused väga suured. „Riigis oli vaja teha raskeid reforme, nagu omal ajal siingi tehtud sai. Meie reformisime majanduse, ehkki kõik selle üle kuigi õnnelikud ei olnud. Ukrainas on kõik need reformid tegemata,“ tõdeb Lettens. „Nii Euroopa Liit kui ka Eesti pakkusid Ukrainale reformide läbiviimisel abi, aga president Viktor Juštšenko ei olnud piisavalt tugeva käega.“
Maidani sündmused on oranži revolutsiooni jätk. „Kui 2004. aasta peale tagasi mõelda, siis oli kõik väga kena. Keegi ei saanud hukka, vaatamata sellele, et mõlemal pool olid relvastatud inimesed. Aga nüüd oli olukord hoopis teine, asi läks käest ära. Põhjuste kohta on erinevaid teooriaid, aga igatahes juhtus kõige hullem – inimesed said surma.“
Sajandi häbiplekk
Lettensi sõnul muudab Ukraina jaoks olukorra komplitseerituks see, et riik on alati olnud keeleliselt pooleks. „Ida pool Dneprit räägitakse vene keelt, läänes ukraina keelt. Lvivis üldiselt ei osatagi vene keelt. Maidani sündmuste ajal hakati inimesi hirmutama ukraina keelega, ärritati venekeelne elanikkond üles. Alati on keegi, kes oskab sellist segadust ära kasutada,“ teeb endine suursaadik otseseid vihjeid Venemaale, kes on ikka valmis kaasmaalastele appi tormama. „See on 21. sajandi häbiplekk,“ kurjustab aga Lettens. „Euroopas võtab üks riik lihtsalt ära osa teise riigi territooriumist ja midagi ei juhtugi. Siin tuleb aga meelde tuletada, et 1994. aastal loobus Ukraina tuumarelvast ja lääneriigid andsid Ukrainale territoriaalse terviklikkuse garantii.“
Seda, mis täna Ukrainas toimub, püütakse hoolega mitte nimetada sõjaks. „Venemaa tahab vaid segadust tekitada,“arvab Paul Lettens. „Venemaa huvides on see, et Ukraina ei astuks NATOsse. Ta ei taha ka seda, et Gruusia NATOsse astub, ja Gruusias toimis selline segadus suurepäraselt Venemaa huvides. Toimib siiamaani. NATO ei saa võtta liikmeks riiki, kellel on sellised sisekonfliktid. Kui me aitame Ukrainat ja ei lase sel pretsedendil seal lõpuni minna, siis me aitame ka Eestit. Ka meil on Venemaaga piir ja me peame arvestama sellega, et kui me laseme sellistel asjadel kusagil mujal juhtuda, siis võib see ühel päeval ka meid endid tabada.“
Kuidas aidata?
Eestil ja Ukrainal on tihedad sidemed. Avalikkuses räägitakse palju esmaabipakkide ja klaveri Ukrainasse saatmisest, aga tegelikult on meil nendega veel suuremat väärtust – teadmisi – jagada. „Näiteks oli praegune Eesti Panga president Ardo Hansson omal ajal Ukraina presidendi nõunik,“ mainib Lettens. „Suur osa neist protsessidest, mis on hetkel Ukrainas toimumas, on meil juba läbitud, muuhulgas lähenemine Euroopa Liidule. Meie kogemused on märksa rohkem väärt kui raha, millega me neid toetada suudaksime. Meie eksperdid ja nõunikud võiksid olla abiks Ukraina valitsuse liikmetele, see annaks ka meile head tagasisidet Ukrainas toimuva kohta. Majandusreformide läbiviimisel peab kindlasti arvestama sellega, et paralleelselt tuleb luua toimiv sotsiaalsüsteem. Ka see kogemus on meil olemas.“
Ukraina võimalikku lõhenemisse Lettens ei usu. „Kui ma seal töötasin, siis olid ka Ida-Ukraina venelased veendunud ukrainlased. Venemeelsetega on umbes samamoodi nagu meil omal ajal Interrindega – nad on lihtsalt nii kõvad karjujad. See ei tähenda, et nad oleksid enamuses.“
„Eesti huvides on see, et Ukraina-Vene kriis laheneks diplomaatilisel teel. Meile on pikaajaline konflikt julgeolekurisk. Venemaa invasioonile Ukrainas tuleb kindlalt kõigi jõududega vastu seista. Diplomaatia üks tähtsaim eesmärk ongi ära hoida sõdu,“ rõhutab Lettens. „Kui ma astusin Eesti Diplomaatide kooli, küsiti, miks ma arstina diplomaadiks tahan. Vastasin, et mis seal vahet on, kas haigusi või sõdu ära hoida. Võeti vastu.“
Lõpetuseks kutsub Lettens veel üles ukrainlastele kindaid-sokke kuduma, pakkudes omalt poolt abi saadetiste Ukrainasse organiseerimisel.
Juttu kokku võttes leiab Paul Lettens, et välispoliitikast võiks kaua ja palju rääkida. „Poliitikahuvilistest võiks klubi teha, siis oleks, kellega rääkida ja keda kuulata,“ unistab Lettens, paludes asjahuvilistel endaga ühendust võtta kas siis telefoni teel numbril 5550 5098 või meilitsi: paullettens@hotmail.com.
