Unesrändaja kerge uni
Rakvere Teatri väikeses saalis esietendus Sulev Keeduse lavastatud draama „Somnambuul“, mis on kirjutatud koostöös Madis Kõivuga. Lavastus toob publiku ette 1944. aastal väikeses rannakülas elava majakavahi Gottfrid ja tema tütre Eetla loo.
Katarina Tomps
Eetla ja Gottfrid kõnelevad tihti tornist, mille valvamine on hallis argipäevas nende peamiseks ülesandeks. Teisalt on torn kindluseks või lausa väljapääsuteeks.
Eetlal on teinegi peidupaik – suur puidust riidekapp. Ehmatav on stseen, kus kappi jooksnud Eetla väljub sealt jahipüssiga. Seejuures näib olukord talle endale täiesti harilikuna tunduvat.
Tummad mõtted
Anneli Rahkema tegelaskuju Eetla on meisterlikult psühhologiseeritud, olles sisemiselt nõrk ja tugev ühekorraga. Rahkema rolliloome on vägagi aus ja ehe, näitleja kontrollib end miimikast varbaotsteni, suutes iga tegevust mõtestatult esitada.
Noore naise Eetla lugu pole sugugi lihtne vaadata ja kuulata. Ema surm on jätnud Eetla iseendaga üksinda, vägistamine vene sõdurite poolt aga rebinud katki tema hinge ja mõistuse.
Eetla kõrval on isa Gottfrid tasakaalukas, aeglane ja rahulik vanainimene, kes küll on harjunud tütre sonimisega, kuid lõpus tundub siiski selle all murduvat. Suuman ei pinguta maneerlikkusega üle, Gottfrid on heaks tasakaaluks Eetla tegelaskujule.
Salakuulajast arst Kasper (Margus Grosnõi) on tagasihoidlik ja püüab majarahvast oma tegevusega mitte häirida. Eetlasse suhtub ta tööalase diskreetsusega kuniks Eetla seda lubab. Näitlejana õhkub Grosnõist sisemist rahu ja järjekindlust.
Tumm Ivanes (Imre Õunapuu) on kui ilmutus, kelle elutee sõltub tema tegudest, mitte tema sõnadest. Leian, et sarnaselt Ivanesele mõtleme me vahel kõik tummasid mõtteid, mis mitte kunagi päevavalgele ei jõua.
Hallis võrgustikus
Kunstnik Vadim Fomitševi lavakujundus ja Anna-Liisa Liiskmaa kavandatud kostüümid moodustavad harmoonilise terviku. Luitunud puitpõrand, kalavõrgud seintel, sahisev raadio ja petrooleumlamp annavad nägemuse tolleaegsest maamajast, mida kütab üksainus ahi.
Helikujunduse loovad Gottfridi kalossid, Eetla tippivad jooksusammud, Kasperi puidust jalutuskepp ning lõputu kajakate kisa. Ruumi atmosfäär on üsna staatiline, seda elavdab eelkõige tormaka Eetla tegevus.
Olgugi, et enamus tegevusest toimub laval üsna aeglaselt ja rahulikult on õhus tunda pidevat pinget. Eetla monoloogid on paljastavad ja tekitavad äreva õhkkonna edasiste sündmuste suhtes. Saalis istudes tekib vahepeal tunne, et ka minul ei ole sealt muud väljapääsu kui tee iseendasse.
„Somnambuuli“ võib nimetada ühe noore naise looks keset karmi sõjatandrit ja mõttemaailma. Unesrändajale on uni kerge ainult siis kui ta unistab, ja uskuge mind, Eetla unistab kui lind, kes saab lennata kõrgele ja kaugele.
„Somnambuul“ on noore naise Eetla (Anneli Rahkema, pildil) lugu keset karmi sõjatandrit. Foto: Gabriela Liivamägi
_______________________
Sügiskaamos tundub uputavat kogu rannaküla, kajakate kisa seguneb koerte haukumise ja võõrkeelse sõimuga. Ainus pääsetee väljas peituvate hirmude eest on sukelduda iseenda mõttepaleesse ja unistuste unenägudesse.
