Urmas Vadi jagas „Neverlandi” saamislugu

Kirjanik, stsenarist ja režissöör Urmas Vadi rääkis Lääne-Virumaa Keskraamatukogus lugejatele kirjanikuks olemisest ja oma viimasest romaanist „Neverland”, mis on groteskne ja kohati jabur, kuid valuline ja eluline.

Ülle Kask

Urmas Vadi hääl on paljudele tuttav Vikerraadio saatest „Töövari”. Maheda hääle ja muheda olemisega mees alustas kohtumisõhtut ülikooliaega meenutades.

Tallinna Ülikoolis raadiorežiid õppides oli tema õppejõud Rudolf Allabert, kes rääkis, et näeb korduvalt unenägu, mida paljud näitlejad näevad: ta on teatris, peab lavale minema, aga ei mäleta, mis näidend on, tekst pole peas, ta ei tea, keda ta mängib. Allaberdi hirmuunenägu päädis sellega, et ta oli laval ihualasti ja ei saanud rääkida, kuna oli proteesid ära kaotanud.

„Allabert küsis, kas ma ei tahaks sellest novelli kirjutada,” kõneles Vadi. „Alati kui ta helistas, ma ütlesin: jaa-jaa.”

Vadil oli kogu aeg kohutavalt kiire ja ta unustas selle loo ära. Kui Allaberdil oli 70. sünnipäev, kutsus ta oma õpilase Linnateatrisse peole. Samal ajal pidi aga Vadi olema Taanis sõprade pulmas.

„Tobe lugu oli see, et Allabert suri enne ära. Ja ka tema matused olid minu esietendusega samal päeval. Mulle tundus see nagu mingisugune muster ja tundsin, et pean sellest proteesiloost novelli kirjutama.”

„Olen kirjutanud muusikali libreto Georg Otsast,” jätkas Vadi. „Novelli oma õpetajast Rudolf Allaberdist ja telefilmi stsenaariumi Valdo Pandist. Ühel hetkel päris inimestest kirjutamine ammendus minu jaoks ja mulle tundus, et kui ma olen teiste inimeste eludes nii kaua sonkinud, oleks ehk õige pöörduda iseenda sisse ja kirjutada enda minast.”

„Neverland” räägib hirmudest

Vadi kirjutas romaani „Neverland” viis aastat ja tõuke selleks andis talle mingisugune sisemine ärevustunne, mis oli seotud lastega. „Mäletan, kui naine jäi lapseootele ja sündis meie esimene laps, tundsin, et midagi minus muutub,” kirjeldas kirjanik, lisades, et too aeg oli täis eufooriat, hirme, kartusi ja paanikasööstusid.

„Mulle tundus, et kui ma neid üles ei kirjuta, siis mingil hetkel kaovad need asjad ära. Ja ei saagi enam sellest kogemusest kirjutada. See on meeste hirm, et sa oled justkui abitu. Lisaks muud hirmud, mis on tekkinud viimasel ajal – terrorismihirm, sõjad, pagulased,“ rääkis Vadi.

„Mulle tundub, et kõik see kokku moodustab niisuguse ärevuse puntra. Romaanis on neli peategelast, kellel on neli eri tahku sellest ärevusest, nendest hirmudest ning kinnisideedest,” jätkas ta.

Neverland või Eikunagimaa on seotud tegelastega nagu Peeter Paan, kes ei tahtnud kunagi suureks saada, kes tahtis kogu aeg väike olla ja tal oli suurekskasvamise ees hirm.

„Mulle tundub, et siin raamatus jookseb sama teema läbi, tegelased ei taha suureks saada, neil on hirm vastutuse ees. Läbiv on veel ajaloo-, identiteedi-, meie Eesti riigi teema. Ja kuidas me identifitseerime iseennast,” märkis Vadi.

Vadi kirjutab hommikuti

Küsimuse peale, kuidas ta töötab, on tal päeva norm või käib kõik lihtsalt, kui vaim tuleb peale, vastas kirjanik, et pikemate proosatekstide puhul võtab ta endale kõigepealt valge paberilehe ette.

„Tõmban sellise joone nagu matemaatikatunnis tehakse x ja y graafik. Minu jaoks on tähtis, et lugu algab ja lõpeb kuskil,” selgitas Vadi. Ta kirjeldas, et märgib teljele sündmused, siis tõmbab sirge kohale järgmise sirge ja hakkab vaatama, kuidas kõrvaltegelasi need sündmused mõjutavad.

Kirjanikule meeldib kirjutada hommikuti. Ta ärkab hästi vara üles, teeb kohvi ja võileiva ning lukustab ennast tuppa, enne kui lapsed ärkavad. Siis kirjutab paar-kolm tundi intensiivselt. „Ega väga palju ei kirjutagi päevas, sest ühel hetkel saad aru, et lausekonstruktsioonid või teravik või see säde hakkab vaikselt ära kaduma.”

Seejuures jutustas Vadi toreda loo, kuidas ta esimest korda romaani „Neverland” Gotlandi saarel läbi kirjutas.

„Seal oli üks Hispaaniast pärit katalaan, tore mees, minust 10 aastat vanem, hästi seltsiv ja jutukas,“ kirjeldas Vadi. „Aga öösel ei saanud ta mitte kellegagi rääkida.”

Kirjanik proovis hommikuti kiiresti avalikus köögis ära käia, et saaks kohvi ja võileiba teha, aga iga kord jäi ta katalaanile vahele, kes tahtis muudkui rääkida. Vadi mõtles, et paneb kella varajasemaks, aga katalaan tegi samamoodi.

„Siis ta rääkis, et eelmine kord oli siin Gotlandil üks vana imelik soome naine, kes lõpuks käratas talle, et ärgu rääkigu temaga hommikuti. Mis inimene see on, kes käratab, et ära räägi minuga, kui ma talle tere hommikust ütlen,” jutustas Vadi kuulajate naeru saatel. „Ei julenud talle öelda, et ära minuga ka räägi, sest tegelikult olen ma ise samasugune nagu see soome naine.”

Lõpetuseks luges autor kuulajatele katkendi romaanist „Neverland”, kus üks „kiiksuga” peategelane Roman Kaitseliidu õppustel nii intensiivselt vaenlaste eest varjub, et hommikul leiavad kaaslased ta metsast, mägrauru lähedalt alajahtununa ja katkiste ribidega.

Urmas Vadi Lääne-Virumaa Keskraamatukogus.

Foto: Ülle Kask