Vigurlennuk teeb lustaka sõidu Paunvere kohal

Rakvere Teatris esietendus 2. novembril Urmas Lennuki mõnusalt metatekstist kubisev „Paunvere poiste igavene kevade”, lavastajaks Lennuk ise.

Suokass

Lennukas lavastus lennuka muusikaga (Kulno Malva ja Kristjan Priks), millest suurem jagu elavalt ette kantakse. Osav ringikäimine tuttavate viiside ja regilauludega on maius pärimusmuusika austajaile. Eraldi tahan esile tõsta väga head eeslauljat Vootele Ruusmaad ja kaunihäälset Silja Miksi. Ühtlasi on Ruusmaa tore leid Visaku rolli.

Kiita tuleb kunstnikutööd (Kristjan Suits Tallinna Linnateatrist) – suti sürrealistlikki lavakujundus lubab suurt mängulisust, mida (ülima) lustiga ära tarvitatakse. Surikaatidena piiluvaid tegelasi mõnuga mängivad näitlejad kõlavad ka muidu kenasti ansamblina kokku nii otseses kui kaudses mõttes.

Kostüümid ei kratsi silma, nagu vahel ette tuleb, vaid on hoopis muhe rätsepatöö. Ärnja-preili parukas siiski tekitab küsimusi. Arvan, et ajastukohase soenguga saaks vaataja ikkagi aru, millise lihtsameelse tütarlapsega tegu. Või polnud õige parukas esietenduseks lihtsalt valmis saanud?

Meeldib, et Kiire roll pole lahendatud tavapärasel moel halekoomilise äpardina, et temas on nähtud inimest oma mitmekülgsel moel. Jah, ta on halekoomiline. Jah, äpardub samuti ja üsna palju, aga tal on oma Tõde, ta on aus oma tunnetes ja alasti oma armastuses.

Sõnad, sõnad, sõnad – samapalju kui visuaali, liikumist ja muusikat, nautisin filoloogina (kreeka keeles philologos – kirjanduse- või õpetatusearmastaja < filo- + logos kõne, õpetus (dict.vsl@eki.ee)) pidevat sõnadega mängu ja näha oli, et seda teevad ka näitlejad. Väljendist viiulit mängima saab kindlasti kiiresti uus populaarne meem.

Veidi murelikuks teeb siinkirjutaja Madis Mäeoru valimine Arno rolli. Mitte sellepärast, et ta hakkama ei saa; vastupidi, karakter on huvitav, mitmetahuline. Murelikuks teeb see, et nimetatud näitleja on sarnases rollis juba mitmendas tükis; nišistumine terendab. Loodan, et see osutub siiski fatamorgaanaks, ei muuks, ja arvustaja liigseks mureks.

Ma armastan Rakvere Teatri kavasid. Need on etenduse jätk ja selle loomulik osa, selle pikendus, mitte midagi eraldiseisvat. Teravmeelsed lisad kingitusena annavad vürtsi (kohe meenuvad „Lendas üle käopesa” kempsupaberirull ja „Sinatraga taevasse” latekskindad). Seekord on minusuguse aiandusfriigi südant rõõmustamas sahisevad söödavate taimede seemned – elagu Maarahva Pood!

Esialgsel vaatlusel tuvastan pakki piiludes tilli-, lehtsalati, basiiliku- jt terakesed. Mmmm. Kuigi lavakujundust silmas pidades eeldasin pigem mingi kollase lille (gerbera, kakar, saialill, raps, rakvere raibe jne) ivakesi leidvat; aga ju siis lähtuti põllu-, tänapäeva linnainimestele mõeldes potipõllupidamisest. Kena seegi.

Kõike head ei jaksa üles kiita, muidu läheb läilaks ja tulevasel vaatajal igavaks ehk vähe üllatusi jääb järele, aga üllatustel on oluline koht lavastuses. Ainult nõndapalju veel ütlen, et üks viimase aja parimaid võitlusstseene oma ehtsuses ja kohtluses on just selles tükis.

Hoiatan: kanoonilise „Kevade” interpretatsiooniga siin sidemeid leidub, kuid mitte sugulust. Soovitan soojalt koos koogi ja kohviga. Mina igatahes lähen veel vaatama.

Tõnissoni kehastab lavastuses Tarvo Sõmer, Tootsi rollis astub üles Margus Grosnõi.

Foto: Alan Proosa