1173: alustati Pisa torni ehitamist, mis vajus viltu
Täna 851 aastat tagasi, 9. augustil 1173. aastal pandi Katedraali väljakul Itaalia linnas Pisas nurgakivi kellatornile, mis sai valmis alles kaks sajandit hiljem. Lisaks hakkas torn aja jooksul vajuma kaldu. Tänapäeval teatakse seda ehitist Pisa viltuse tornina.
Allan Espenberg
Pisa torn on nii Pisa linna kui Itaalia enda visiitkaart, riigi üks ikoonilisemaid ehitisi. Igal aastal käib seda vaatamisväärsust kaemas üle 5 miljoni inimese kogu maailmast. Fotod Pisa tornist on ühed kõige äratuntavamad maailmas. See torn on enim tuntud oma kalde poolest ja on võib-olla maailma kuulsaim kaldhoone. See viltuvajumine oli aga tahtmatu ja arhitektide halva planeerimise tagajärg. Torni kaldu vajumises oli osaliselt süüdi ka linna füüsiline geograafia, kuna ka mitmed teised Pisa hooned on viltused.
Alguses Pisa torni nii ei kutsutud. 1173. aastal, kui ehitusega pihta hakati, kandis see hoopis teist nime, mis on aja jooksul kaduma läinud. Tõenäoliselt kutsuti seda Pisa kellatorniks, sest see oli just selle hoone peamine eesmärk. Hoone ehituse katkestas sõda ja paus venis ligi sajandipikkuseks. Nii valmis torn alles 1372. aastal, mis tähendab, et ehitustööd kestsid peaaegu kaks sajandit. Kellatorni valmimisel oli see juba omandanud oma viltuse välimuse. Kahel ülakorrusele viival keerdtrepil on seetõttu kõrguste erinevuse kompenseerimiseks erinev astmete arv.
Järgmise kolme sajandi jooksul ilmus torni seitse kella, kusjuures igaühel oli oma nimi ja igaüks vastas oma helinalt konkreetsele noodile. Kõige kergem kell kaalub 300 kilo, aga kõige raskem (L’Assunta, valmistatud 1654. aastal) 3620 kilogrammi. Varem helises iga kell kindlal kellaajal ja igaühel oli oma ülesanne. Näiteks San Ranieri, mida kutsuti ka „Õigluse kellaks“, helises kurjategijate hukkamise ajal. Aga Pasquereccia pandi helisema lihavõttepühade ajal. Teised kellad helistasid kellaaega.
Mussolini nimetas torni Itaalia häbiplekiks
Kahjuks ei võtnud arhitekt ehitustööde ajal arvesse peamiselt savist ja liivast koosneva pinnase pehmust. Vundament hakkas ebaühtlaselt vajuma ja pärast kolmanda korruse ehitamist hakkas hoone kalduma. Umbes sel ajal jäi ehitus sõja tõttu ka pooleli. Selle aja jooksul jäi vundament püsima. Kui torn oleks valmis ehitatud, oleks see arvatavasti kokku kukkunud.
Pärast pikaajalist pausi jätkas arhitekt Giovanni di Simone torni ehitamist. Ta püüdis kallet kompenseerida sellega, et muutis hoone vastasküljel olevad ruumid veidi kõrgemaks. Kahjuks see ei aidanud, vaid tegi probleemi ainult hullemaks: lisaraskus kallutas torni veelgi rohkem viltu. Ka kõik muud katsed ehitist püstisemaks ajada lõppesid edutult.
Kõige kurioossem hetk Pisa torni ajaloos oli aeg, mil Benito Mussolini kuulutas, et hoone on tõeline häbiplekk, kuna see ei vasta julgele ja mehisele kuvandile uuest Itaaliast, mida ta rajada tahtis. Itaalia riigipea andis korralduse puurida vundamenti augud, valada sinna betooni ja seeläbi hoone püsti ajada. Aga selle asemel läks torn veelgi rohkem kaldu. 20. sajandi keskel olid võimud selle ohtliku hoone pärast äärmiselt mures. Probleemi süvendasid ka rasked kellad.
Hiljem tehti veel mitu ebaõnnestunud katset torni kallet vähendada. 1990. aastatel suleti torn isegi külastajatele. Samuti ei töötanud rauast vastukaalude meetod. Veel üritati tugevdada vundamenti, mis vähendas veidi kallet. 2001. aastal avati Pisa torn uuesti turistidele.
Hoolimata ohtlikust kaldest pole ükski maavärin suutnud Pisa torni hävitada. See visadus hämmastab teadlasi. Lõppude lõpuks on selles piirkonnas olnud vähemalt neli väga tugevat maavärinat. 2010. aastate keskel avastasid teadlased, et tegelikult takistab pehme pinnas, mis põhjustas torni kaldumise, seda maavärinate ajal ümber kukkumast. Jäiga konstruktsiooni ja pehme pinnase kombinatsioon võimaldab tornil looduskatastroofide ajal koos maapinnaga liikuda.
Irooniline, et just see, mis põhjustas kaldumise, aitas Pisa tornil püsida peaaegu üheksa sajandit! Alates torni ehitamisest möödunud aja jooksul on ehitis „langenud“ kiirusega 1-2 millimeetrit aastas. 2008. aastal tehtud eksperthinnangu alusel püsib torn stabiilsena veel vähemalt kakssada aastat.
Legend Pisa tornist ja Galileo Galileist
Galileo Galilei oli Itaalia kuulus matemaatik. Ta töötas välja teooria, mis lükkas ümber Aristotelese varem aktsepteeritud teooria, mille kohaselt mass mõjutab objekti langemise kiirust. Galilei oletas, et kui mõlemad objektid oleksid samast materjalist, ei mõjutaks massi erinevus nende langemise kiirust. Selleks kukutas ta umbes 1589. aastal väidetavalt Pisa viltusest tornist alla kaks erineva raskusega suurtükikuuli ja mõlemad jõudsid maapinnani korraga. See legend on pälvinud laialdast tunnustust ja seda räägitakse tänaseni. Tegelikult ei kasutanud teadlane Pisa torni demonstreerimaks, et raskuskiirendus ei sõltu massist.
Tänapäeval kalduvad paljud teadlased uskuma, et see eksperiment oli Galilei biograafi Vincenzo Viviani väljamõeldis, sest Galilei enda märkmetes pole sellisest katsest sõnagi. Seetõttu usuvad ajaloolased, et Galilei ei visanud Pisa tornist alla ühtegi eset. Teadlasel oli oma gravitatsiooniteooria tõestamiseks lihtsam viis: ta viis läbi katseid kaldlaua ja veereva pronkskuuliga, mõõtes selle liikumise aega. Need katsed näitasid, et langeva objekti kiirendus ei ole võrdeline mitte objekti massi, vaid kaldenurgaga.
Miks siis ikkagi just Galileo Galilei sai kuulsaks oma fiktiivse eksperimendiga? Ajaloolased usuvad, et see juhtus seetõttu, et Galilei oli Pisa linna põliselanik: ta oli Pisas sündinud ja Pisa ülikoolis õppinud. Aga Viviani, kes oli tema õpilane, ülistas õpetajat kogu maailmas. Galileo Galilei kuulsus tõstis tänu sellele legendile mitu korda ka Pisa torni kuulsust.
Pisa torni vaba langemise eksperiment on siiski aset leidnud. Selle teostas 1612. aastal Pisa ülikooli kreeka keele professor Giorgio Coresio. Tema katse demonstreeris, et raskem keha jõudis maapinnale enne kergemat, mis professori arvates tõestas Galilei väidete ekslikkust ja Aristotelese seisukoha õigsust.
