1336: Timuri sünd tõi kaasa kohutava needuse?
Täna 685 aastat tagasi, 9. aprillil 1336. aastal sündis keskaja üks kuulsamaid väepealikke ja vallutajaid Timur (Tamerlan), kelle kohta on liikvel palju müüte ja legende. Üks neist puudutab Timuri haua avamist 80 aastat tagasi Nõukogude Liidu teadlaste poolt.
Allan Espenberg
Kui 1941. aasta 21. juuni õhtul hakati Nõukogude Liidus trükkima järgmise päeva ajalehti, siis polnud kellelgi aimu, mis juhtub vaid mõne tunni pärast. Aga ööl vastu 22. juunit ületasid Saksa väed NSV Liidu riigipiiri ja algas suur isamaasõda. Hommikul, kui sakslased pommitasid Nõukogude Liidu linnu, olid kioskites müügil ajalehed, milles räägiti üksnes rahumeelsetest uudistest. Muude sündmuste seas jutustati ka arheoloogilistest väljakaevamistest Samarkandi linnas Usbekistanis. See andiski aluse müüdi sünnile.
Ajalehtedes ilmus infoagentuurilt lühike teade pealkirjaga „Väljakaevamistööd Timuri hauakambris“. Tekst oli järgmine: „Samarkand, 21. juunil (TASS). Täna jätkusid tööd Gur Amiri mausoleumis, kus antropoloogid ja keemikud uurisid põhjalikult Timuri säilmeid. Teadlased avastasid peakoljult juuste jäänuseid, mis annab võimaluse taastada üsna täpselt vallutaja välisilme. Päev varem oli teadusekspeditsioon alustanud väljakaevamisi Samarkandi teises iidses mausoleumis – Bibi-Hanumis, mis oli nime saanud sinna maetud Timuri peanaise järgi. Bibi-Hanumi mausoleumi sügavas nišis on suur massiivne kivisarkofaag. Arheoloogid tõstsid kaane üles ja sarkofaagi põhjas lebasid Bibi-Hanumi mumifitseerunud jäänused. Need on säilinud tunduvalt paremini teiste Timuriidide säilmetest.“
Timuri hauakambri avamiseks andis teadaolevalt korralduse Jossif Stalin isiklikult. Tuntud nõukogude skulptor ja antropoloog Mihhail Gerassimov, kes osales mausoleumi avamisel, kirjutas hiljem, et ekspeditsiooni üheks peaeesmärgiks oli luua säilmete abil väejuhi portree, sest polnud aimugi, kuidas Timur tegelikult välja nägi.
Hoiatussõnu ei võetud kuulda
Väljakaevamised Usbekistanis algasid kuus päeva enne sõja algust, 16. juunil, kui teadlased sisenesid hauakambrisse. Kaks päeva hiljem toodi hauakambrist välja Timuri lapselapse Ulugbeki säilmed, aga veel paar päeva hiljem avati Timuri enda haud. Need on faktid, aga kõik muu kuulub mütoloogia ja legendide valdkonda. Müüdi aluseks on hauakambri avamise juures viibinud dokfilmide lavastaja ja operaatori Malik Kajumovi meenutused.
Vanas eas rääkis Kajumov ajakirjanikele, et 21. juunil oli ta sisse astunud kohalikku teemajja ja näinud seal laua taga istumas kolme iidvana hallpead. Üks vanamees kutsus Kajumovi enda juurde ja näitas talle mingit vanaaegset käsikirjalist raamatut, mille leheküljed olid täis araabia põimkirja. Vanamees hakkas sõrmega mööda araabiakeelset teksti vedama: „Vaata, pojake, selles raamatus on kirjas, et kes Timuri haua avab, see päästab valla sõjavaimu. Ja taplus tuleb nii jube ja verine, millist maailm pole varem näinud.“
Erutatud Kajumov olevat vanamehe sõnad edastanud teadlastele, kuid need olid selle jutu peale üksnes naernud. Ta olevat püüdnud salapäraseid vanamehi viia ka kokku ekspeditsiooni juhtidega, kuid ateistlikult kasvatatud teadlased keeldusid kohtumast tagurlike pimedusjüngritega. Nii tehtigi hauakamber lahti ja päev hiljem algas see taplus, mida maailm polnud varem näinud.
Kajumovi sõnutsi olevat teadlased avastanud hauakivilt teksti: „Kui ma tõusen surnutest üles, siis maailm hakkab vappuma.“ Hauakambri sees olevat olnud veel üks hoiatus: „Igaüht, kes rikub minu rahu selles või järgmises elus, tabavad kannatused ja ta hukkub.“ Mõlema kirje peale olid ekspeditsiooni liikmed üksnes irvitanud ja jätkanud hauakambri lammutamist.
Mõni tund hiljem, kui kõik juba puhkasid rahulikult võõrastemajas, polnud enam kellelgi naerutuju. Raadios teatati Saksamaa kallaletungist Nõukogude Liidule. Pärast seda püüdsid teadlased kolme salapärast vanameest üles leida, kuid teemaja peremees ütles, et sel päeval, 21. juunil olevat ta neid näinud esimest ja viimast korda.
Kajumov suri 2010. aastal 98-aastasena. Sellal, kui ta rääkis oma mälestustest 1941. aasta sündmustest Samarkandis, olid kõik teised asjaosalised ehk ekspeditsiooni teised liikmed ammu surnud, mistõttu keegi ei saanud Kajumovi sõnu kinnitada ega ümber lükata.
Mitu ebakõla ja vassingut
Siiski räägivad Kajumovi selgitustele ja meenutustele vastu paljud faktid. Nii avati Timuri haud 20. juunil ehk mitte eelmisel päeval enne sõda, vaid kaks päeva enne seda. Lisaks näitavad Kajumovi enda poolt tehtud fotod, et Timuri kirstul polnud mingeid hoiatavaid kirjeid. Neid ei mainita ka ekspeditsiooni päevikus. Nefriidist hauaplaadil oli küll tekst, kuid see oli vaid loetelu Timuri esivanematest.
Mis puudutab kolme vanameest ja vanaaegset raamatut, siis need olid imelikul kombel siiski ilmselt olemas olnud, kuigi Kajumov olevat ka neid seikasid jutustades veidi fantaseerinud. Timuri hauakambri avamisel osales ka Tadžikistani kirjanik ja filoloog Sadriddin Aini (1878–1954) ja tema poeg Kamol Aini. Viimane on meenutanud: „Kui kõik väljusid hauakambrist, siis nägin kolme vanameest, kes rääkisid tadžiki keeles isaga ja teiste ekspeditsiooni liikmetega. Üks vanameestest hoidis käes mingit iidset raamatut. Ta tegi selle lahti ja ütles: „Selles raamatus on kirjas, et kes puudutab Timuri hauda, seda tabab õnnetus, sõda.“ „Oo, Allah, kaitse meid hädade eest!” hüüdsid kõik juuresolijad.”
Seejärel olevat Sadriddin Aini öelnud, et jutuks olnud raamat pole mingi tähtis islamiraamat, vaid hoopis 19. sajandi lõpus koostatud teos fantaasiakangelastest. Kuna jutuajamine toimus tadžiki keeles, siis ei saanud usbeki päritoluga Kajumov arvatavasti sellest üldse aru. See vestlus olevat aset leidnud 16. juunil, kui mausoleumi uks oli avatud, aga kirstude kallale poldud veel asutud. Seega eksis Kajumov taas: vanamehed vestlesid teadlastega varem, kui Timuri säilmeid puudutati. Kõigele vaatamata leidub tänapäevalgi inimesi, kes usuvad Timuri needusesse.
