1492: paavst Aleksander VI on kandnud hüüdnime „saatana apteeker“
Täna 531 aastat tagasi, 11. augustil 1492 tõusis paavstitroonile hispaanlasest kardinal Rodrigo de Borja (Rodrigo Borgia), kes võttis endale paavstinimeks Aleksander VI. Üksteist aastat valitsenud paavsti on nimetatud üheks patusemaks ja skandaalsemaks kirikupeaks Vatikani ajaloos, keda mäletatakse liiderlikkuse, intriigide ja mürgitamiste tõttu.
Allan Espenberg
Aleksander VI oli kuulus oma arvukate armusuhete poolest. Üks tema kirgedest oli roomlanna Vannozza dei Cattanei, kes veetis temaga palju aastaid ja sünnitas talle neli last. Ilmselt oli Vannozza kolm korda abielus, kusjuures ta abiellus sel ajal, kui armusuhe Borgiaga oli täies hoos. Pealegi teenis tema viimane abikaasa Carlo Canale kammerhärrana kardinali juures. Nii et ta ei pannud pahaks oma naise ringitõmbamist, vaid oli isegi uhke oma otsese sideme üle Borgiaga. Arvatakse, et Vannozzale kuulus kolm hotelli, mitu nunnakloostrit ja lastekodu.
Aleksandri teine kuulsam armuke oli Giulia Farnese või, nagu roomlased teda kutsusid, Giulia Kaunis. Nii enne paavstivalimisi kui ka pärast neid jätkus tema suhe paavstiga ning avalikkust ei šokeerinud mitte ainult vana mehe ja noore neiu side, vaid ka see, et paavst elas oma armukesega avalikult koos. See riivas tolleaegse ühiskonna eetilisi aluseid ja tekitas lugematul hulgal nilbeid epigramme.
Tõsisem skandaal seostus aga juttudega paavsti ja tema tütre Lucrezia vahelisest verepilastusest. Lucrezia sündis 1480. aastal ja veetis esimesed eluaastad oma ema Vannozzaga. Roomas levinud kuulujutt rääkis, et Lucrezia ei jaganud voodit mitte ainult oma isa, vaid ka oma venna Cesarega. Tüdruk oli kolm korda abielus, kuid see ei aidanud skandaalseid kuulujutte peatada. Kaasaegsed ajaloolased usuvad, et Lucrezia ei olnud kurtisaan ja kuulujutud verepilastusest võidi lihtsalt välja mõelda. Kuid loomulikult armastas Lucrezia naudinguid ja lõbutsemist ning renessansiajastu paavstiriigi õukonna juhtimine oli huvitavam kui armetu abielu.
Paljulapseline isa
Mõnede teadete kohaselt oli Rodrigo de Borjal kaheksa või üheksa last erinevatelt naistelt. Paavsti biograafid jagavad järeltulijad tinglikult nendeks, kes sündisid enne tema legaadina Hispaaniasse minekut, nendeks, kes sündisid tema pikaajalisel armukesel Vannozza dei Cattanei’l, ja nendeks, kes sündisid pärast tema saamist paavstiks.
Arvatakse, et paavstil oli tundmatute naistega kolm last (poeg Pier Luigi ning tütred Jirolama ja Isabella) ning Vanozzaga neli last (Giovanni, Cesare, Lucrezia ja Gioffre). Paavsti armuke Giulia Farnese kinnitas, et sünnitas paavstile tütre Laura ja võimalik, et ka Giulia Farnese pojad Giovanni ja Rodrigo olid paavsti eostatud.
Mürgitaja mainega mees
Aleksander VI võimuloleku ajal suri 27 kardinali, järgmise paavsti Julius II üheksa valitsemisaasta jooksul läks teise ilma 36 kardinali. Kuid eksperdid ei seosta neid arve Borgia harjumusega vastaseid tappa, vaid kardinalide koguarvu suurenemisega.
Borgia ja tema poeg Cesare olevat kardinale tapnud selleks, et täiendada riigikassat tapetutelt konfiskeeritud varaga. Raske on hinnata tõendite usaldusväärsuse üle: sageli suri väidetav ohver „mürgitajatest“ märkimisväärsel kaugusel, lisaks ei suutnud tollane meditsiin surma põhjust täpselt kindlaks teha.
Kuulduste järgi mõtlesid Borgiad välja kaks lihtsat viisi vaenlastest vabanemiseks: kätt surudes ja laegast avades. Paavst pani parema käe sõrme kuldsõrmuse ja vaenlasega kätt surudes tuli sellest välja teraskarv, millest eraldus tilk mürki. Sama põhimõte töötas ka laeka avamisel. Oli ka täiesti absurdseid süüdistusi: mõrvad marutaudis sea süljega.
Ainus tõend mürgitamisversiooni kasuks on Julius II poolt surnud kardinalide teenijatelt piinamise käigus välja pekstud ülestunnistused, et Borgiad kasutasid mürki.
Bankett kurtisaanidega
Kõik paavsti biograafid on märkinud kirikupea uskumatut ihnsust. Ta ei hoidnud raha kokku oma pere pealt, kuid igapäevased kulud olid tagasihoidlikud. Ferrara suursaadik Boccaccio kirjutas isegi, et kardinalidele ei meeldinud paavsti laua taga istuda, kuna söögiajal pakuti ainult üht rooga.
Selle taustal näivad teated suurejoonelisest peost kurtisaanidega hämmastavad. Aastal 1501 korraldas Aleksander VI poeg Cesare kõigi pühakute päeva eel suurejoonelise peo. Huvitav on see, et seda juhtumit kirjeldasid mitte ainult Borgia vastased, vaid ka paavstile lojaalne tseremooniameister Johann Burchard. Väidetavalt kutsuti eraõhtusöögile viiskümmend Rooma kurtisaani, kes tantsisid alasti, võistlesid põrandalt kastanite korjamises ja olid siis ise meestevõistluse auhinnaks. Ja selle lõbuaktsiooni tunnistajaks oli ka paavst ise.
Surm eksikombel
Ajaloolased väidavad, et Aleksander VI omas isevärki talismani, millega oli seotud tema saatus. Kui ta oli veel kardinal, kinkis üks mustlasnaine talle amuleti ja lubas, et ta ei sure nii kaua, kuni ta seda oma kaelas kannab. See on kummaline, kuid tõsiasi: paavst oli oma surmapäeval külaliste tapmise plaanist sedavõrd haaratud, et unustas amuleti kaela panna. See tuli talle meelde alles siis, kui ta hakkas end halvasti tundma, ning paar minutit hiljem ta surigi.
Paavsti surm oli hämmastav: ühe versiooni kohaselt suri ta absurdse juhuse tõttu. Augustis 1503 otsustasid paavst ja tema poeg Cesare tappa kolm kardinali ja kutsusid nad – nagu tavaliselt – õhtusöögile. Magustoiduks oli Küprose vein, kusjuures külalistele olid ette valmistatud mürgitatud pudelid ja pokaalid. Kuid juba enne serveerimist käskis janus vaevelnud paavst baarimehel endale ja pojale veini serveerida ning suure tõenäosusega ajas mees pudelid segamini. Aleksander ja Cesare väänlesid peagi surmaagoonias. Paavst suri piinades ja Cesare päästeti tänu kuuma härjavere vannile.
Siiski oli ka teisi versioone. Näiteks oletati, et Aleksander külmetas, tal tekkis palavik ja see haigus lõppes surmaga. Räägiti ka, et paavst sõi mürgitatud õuna, mille valmistas talle tema enda poeg. Kuid kaasaegsed teadlased ei usu neid hüpoteese.
