1506: avastati skulptuur „Laokoon ja tema pojad“
Täna 516 aastat tagasi, 14. jaanuaril 1506. aastal leiti Itaaliast keiser Nero kunagise lossi lähistelt skulptuur „Laokoon ja tema pojad“, mis pole küll originaal, kuid sellele vaatamata erakordselt oluline kunstiteos.
Allan Espenberg
Jaanuaris 1506 lendas üle maailma uudis, et Roomas leiti maa-alusest koopast Esquilinuse künkal skulptuur, mida tuntakse nime all „Laokoon ja tema pojad“. See maailmakuulus kunstiteos kujutab troojalaste ja kreeklaste vahel toimunud Trooja sõja üht peasündmust, kui Trooja linnamüüride lähedusse ilmus ootamatult tohutu puuhobune. Linnakaitsjad arvasid, et kreeklased on põgenenud ja kinkisid hobuse Athenale. Et jumalannat mitte vihastada, tuli hobune linna tirida.
Kuid siis ilmus jumal Apolloni preester Laokoon, kes teatas, et linna ootab hukk, kui puithobune veetakse Troojasse. Preestri veendunud sõnavõtt jättis troojalastele tugeva mulje. Rahva hulgas hakkas levima arvamus, et kahtlane hobune on vaja ära põletada.
Sel ajal ilmusid merest kaks hiiglasuurt madu, kes ründasid Laokooni ja tema kaksikpoegi Antiphantest ja Thymbraeust. Õudusest tardunud rahva ees kägistasid maod noormehed ja neelasid alla, misjärel ründasid ka nende isa ja tapsid ta. Troojalased jõudsid järeldusele, et nad olid oma kahtlustega vihastanud võimsaid jumalaid. Aga tegelikult saatis Apollon mao, kuna oli rahulolematu oma preestriga. Kuid inimesed ei teadnud sellest midagi ja vedasid seetõttu Troojasse tohutu hobuse, milles istusid relvastatud sõdurid. Sellega kirjutasid nad alla oma surmaotsusele. Öösel hiilisid Kreeka sõdurid hobusest välja ja Trooja linn langes nende kätte.
Sellel müüdil on palju erinevaid variante. Mõnes neist saadab mao teele mitte Apollon, vaid Athena. Mõnikord tapavad maod ainult pojad ja Laokoon ise jääb ellu, kuid kurvastab laste kaotamise tõttu. Muutumatuks jääb ainult põhisüžee: troojalased ei pane hoiatust tähele ja hukkuvad.
Ootamatu leid rõõmustas paavsti
Selline suurepärane süžee inspireeris iidseid kunstimeistreid sajandeid. Umbes 3. sajandil eKr valati Pergamoni linnas pronkskuju, mis kujutas Laokooni ja tema poegade võitlust hiigelmadudega. 1. sajandil eKr valmistasid Rhodose saarelt pärit skulptorid Agesander, Athenodorus ja Polydorus pronksist iidse meistriteose marmorist koopia. Need kunstnikud täitsid roomlaste korraldust, kes armastasid tellida Vana-Kreeka skulptuuride koopiaid.
Originaal, mis oli valatud pronksist, pole säilinud. Sama arvati ka marmorkoopia kohta, mille olemasolust teati tänu Rooma ajaloolase Plinius Vanema teostele. Kuid 1506. aastal leiti just see marmorist koopia.
Niipea, kui paavst Julius II leiust teada sai, saatis ta oma usaldusisikud iidse meistriteosega tutvuma. Nendeks inimesteks olid lugupeetud itaallased, arhitekt Giuliano da Sangallo ning skulptor ja maalikunstnik Michelangelo, kes uurisid üksikasjalikult avastatud kuju ja teatasid, et iidne kunstiteos ongi „Laokoon ja tema pojad“, kuid see on valmistatud kahest marmoritükist, kuigi Plinius Vanem väitis, et ühest.
Unikaalne skulptuur transporditi Vatikani Belvedere paleesse ja paigaldati spetsiaalsesse nišši. Kaunite kunstide huvilised kogu Euroopast seisid pikas järjekorras, et seda meistriteost oma silmaga näha. Kõik need inimesed olid keerulisest mitmefiguurilisest kompositsioonist vaimustuses. Hiljem hakkasid paljud kunstnikud selle skulptuuri põhjal kujutama inimkehasid, mis keerlevad liikumises. Kuid renessansiajastu kunstnikke ja skulptoreid ei võlunud mitte ainult skulptuuri keerukus ja täiuslikkus, vaid ka marmorkujus väljendunud emotsionaalne pinge.
Tegelik autor on hoopis Michelangelo?
Skulptuur seisis rahulikult Vatikanis Pio-Clementino muuseumis ja äratas ekspertide seas tõelist imetlust iidsete kreeklaste oskuste üle. Selline olukord kestis kuni 2005. aastani. Sel aastal esitas Columbia ülikooli kunstiteadlane Lynn Catterson aga versiooni, et suure tõenäosusega ei pruugi iidne meistriteos üldsegi olla originaal, vaid tegu on koopiaga, mille valmistas ei keegi muu kui Michelangelo ise.
Kunstiteadlane juhtis tähelepanu suurepäraselt säilinud marmorile, mis kõige konservatiivsemate hinnangute kohaselt oli poolteist tuhat aastat vana. Samuti jäi ebaselgeks, kuidas skulptuur maa-alusesse tunnelisse sattus ja miks seda varem ei leitud. Ja lõpuks, 1506. aastal avastatud „Laokoon ja tema pojad“ ei vastanud osaliselt Plinius Vanema kirjeldusele, kuna seal oli räägitud ühest marmoritükist, aga tegelikult koosnes skulptuur kahest tükist.
Aga miks kuulutas Catterson koopia autoriks just Michelangelo? Selleks olid omad põhjused. Näiteks see, et skulptor valmistas noorpõlves rahanappuses võltsinguid ja müüs neid lihtsameelsetele kollektsionääridele. Ta ostis üsna aktiivselt kokku ka marmorit ja pole päriselt selge, mida ta sellest valmistas.
Kuid 1506. aastal oli Michelangelo juba kogenud ja tunnustatud kunstnik. Miks pidi lugupeetud inimene riskima oma mainega ja valmistama võltsinguid? Eeldatakse, et sel ajal muutusid kunstniku suhted paavst Julius II-ga keeruliseks, mistõttu skulptoril oli vaja mingit kõmulist sündmust, mis valmistaks kirikupeale rõõmu. Unikaalse skulptuuri „Laokoon ja tema pojad“ avastamine oligi just selliseks sündmuseks.
Aga Michelangelol olid tagavaraks varutud suured marmorivarud ning tal oli antiikse meistriteose täielik ja üksikasjalik kirjeldus. Nii valmistaski ta kuulsa skulptuuri koopia ja viis selle Esquilinuse künka keldrisse. Siis tuli ta sinna tagasi eksperdina, uuris kuju ja andis oma arvamuse. Pärast seda paranesid tema suhted paavstiga ning ta sai oma elu peamise ja kalleima tellimuse – Sixtuse kabeli lae maalimise.
Kuid kuulsat meistrit ei juhtinud mitte ainult rahanduslikud huvid. Ta tahtis rinda pista iidsete kunstnikega ja tal õnnestuski luua sama häid kunstiteoseid. Ja veel üks huvitav nüanss: enne oma surma põletas Michelangelo kõik oma arhiivid. Paljud eeldavad, et ta tegi seda selleks, et tema oskuste saladused läheksid temaga kaasa ega jõuaks kellegi kätte. Kuid ei saa välistada, et suur meister tahtis midagi oma järglaste eest varjata.
