1574: avastati Juan Fernándeze saarestik
Täna 445 aastat tagasi, 22. novembril 1574. aastal avastas Hispaania meresõitja Juan Fernández kolm saart Vaikses ookeanis, mis hiljem nimetati tema järgi Juan Fernándeze saarestikuks. Praegu kuuluvad need saared Tšiilile ja arvatakse, et seal võivad peidus olla suured varandused.
Allan Espenberg
Kui meremees Juan Fernández randus 1574. aasta novembris tundmatus saarestikus, siis olevat ta tükk aega oma silmi nühkinud, sest ei suutnud uskuda seda, mida nägi. Ookeanisügavikust kerkinud paradiisliku saare ilu šokeeris hispaanlasi. Oli näha hiiglaslikke palmipuid ja võõraid metsikuid taimi ning mitte ühtki inimest. Mitu kuud kestnud liikumine ühesugusel ja ääretul merel lõppes kõige enneolematul viisil: Juan jõudis oma kaaskonnaga absoluutsesse paradiisi.
Tundmatut maad pidasid Juan ja tema meeskond jumalikuks tasuks suurte kannatuste eest, mis neil tuli üle elada ookeanil triivides. Sama arvamust jagasid ka paljud teised meresõitjad, kes jõudsid saarestikule hiljem, ning nad nimetasid saari üksmeelselt paradiislikuks maanurgaks. Hispaania meresõitjate suurel rõõmul polnud 1574. aastal piire ja suurt auhinda kodumaalt lootes kuulutasid nad kolm avastatud saart Hispaania valduseks.
Kõige suuremale saarele pani Juan Fernández nimeks Más a Tierra, mis tähendab hispaania keelest tõlkides „kõige lähem saar maismaale“. Tegelikult pole see mandrile sugugi väga lähedal, sest Tšiili rannikust eraldab saart enam kui 600 kilomeetrit. Tšiili valitsus nimetas 1966. aastal Más a Tierra saare ümber Robinson Crusoe saareks. Seda tehti seepärast, et aastatel 1704–1708 elas sellel saarel täielikus üksinduses šoti meremees Alexander Selkirk, kelle seiklused said aluseks Daniel Defoe kuulsale romaanile „Robinson Crusoe“.
Teise, kõige väiksema saare nimetasid hispaanlased 16. sajandil Santa Claraks ja kolmandale pandi nimeks Más Afuera („maismaast kõige kaugem saar“), mis aga alates 1966. aastast kannab Alejandro Selkirki saare nime. Kuna Selkirki elupaigaks olnud saarele anti Robinson Crusoe nimi, siis šotlase nimega nimetati samasse arhipelaagi kuuluv teine saar.
Merikarude rasv
Hispaanias sündinud ja Tšiilis surnud meresõitja Juan Fernández (ca 1528/1530–1599) oskas elada ja rikastuda. Hispaania kuningakoja soovitustest lähtudes vedas Fernández kolmele asustamata saarele sadu indiaanlasi ning käskis neil kasvatada juur- ja puuvilju, pidada kanu ja kitsi. Ise oli meremees aga hoopis kaval ja asus tegelema eriti kasumliku äriga, hakates püüdma merikarusid, kelle rasv oli tollal sama hinnaline kui kuld.
Fernández rentis laevad ja saatis rasva Euroopasse. Mõne kuuga sai Juan tänu merikarudele rikkaks inimeseks. Teenitud raha eest ostis ta 14 laeva, et hakata rasva tootma tööstuslikult.
Kuid ükskord sattus Fernándeze laevastik hirmsasse tormi ja läks täies koosseisus põhja. Fernández pöördus Hispaania kuninga poole abi ja laenu saamiseks, kuid monarh ei vastanud mehele. Seejärel lahkus Fernández saartelt, jättes nii loomad kui indiaanlased saatuse hoolde. Kui kaks aastat hiljem jõudsid saartele teised Hispaania meremehed, ei leitud eest enam ühtki inimest. Kuhu nad jäid, ei tea keegi.
Fernández ise aga haigestus varsti malaariasse ja suri. Arvatavasti polnud tal aimugi, et kuningas oli muutnud tema nime surematuks, kui nimetas kolm meremehe poolt avastatud saart Vaikses ookeanis Juan Fernándeze arhipelaagiks.
Aarete saar
Arhipelaagi kuuluv Robinson Crusoe saar on kuulus selle poolest, et legendide järgi olevat saarele peidetud suur aare – 80 puittünni ja 800 kotti kulla, hõbeda, müntide, vääriskivide, usuehete ning inkade ja asteekide pühade reliikviatega, mille koguväärtus võib olla enam kui 10 miljardit dollarit. Väidetavalt olevat selle varanduse jätnud saarele umbes 1715. aasta paiku Hispaania meresõitja Juan Esteban Ubilla y Echeverría, kes enne oma surma olevat aarde asukohast siiski ühele kaaslasele rääkinud.
1761. aastal sai aardest teada Suurbritannia admiral George Anson, kes saatis kapten Cornelius Webbi seda saarelt ära tooma. Väidetavalt olevatki Webb aarde üles leidnud, selle laevale laadinud ja teele asunud, aga tugevas tormis sai laev kannatada ning Webb pidi saarele naasma ja aarde uude kohta maha matma. Mõne aja pärast püüdis Webb uuesti varandusele järele minna, kuid takistuseks sai laeval puhkenud mäss. Selleks ajaks oli surnud ka sponsoriks olnud lord Anson ja nii see aare saarele jäigi.
Praegusel ajal tegeleb aarde otsimisega Hollandi päritolu USA ajaloohuvilisest ärimees ja miljonär Bernard Keizer, kes on varandust taga ajanud juba mitukümmend viimast aastat ja kulutanud selleks miljoneid dollareid. Senini pole aga edu teda saatnud, ehkki mõningatel andmetel olevat aarde umbkaudne asukoht teada, kuid see asuvat enam kui 15 meetri sügavusel mulla all.
Kuna Robinson Crusoe saar on looduskaitse all olev territoorium ja kuulub UNESCO biosfäärireservaatide ülemaailmsesse võrgustikku, siis tohib seal väljakaevamisi teostada ainult labidate ja teiste lihtsamate tööriistadega. Aga ühel maa-alal oli Tšiili valitsus lubanud kaevetöödel hiljuti kasutada ekskavaatorit, mis on tegelikult vastuolus seadustega.
Küsimuse tõstatas sel sügisel parlamendiliige Diego Ibáñez, kelle sõnutsi ohustab taoline tegevus ökosüsteemi. „See rikub Tšiili looduskaitsealade seadust,“ teatas mees väljaandele Reuters. „Loodan, et väljakaevamised kuulutatakse ebaseaduslikuks.“ Veel lisas poliitik, et varanduse olemasolu on väga kaheldav ja selle otsimine tekitab loodusele korvamatut kahju.
Kui aga oletatav aare peaks siiski kunagi leitama, siis kuulub Tšiili seaduste kohaselt neljandik selle väärtusest leidjale, ülejäänu aga riigile. Samas isegi kui kolmest neljandikust tuleks loobuda, siis teeks aarde avastamine selle leidja pururikkaks.
Saarestiku kõige suurem saar Robinson Crusoe ja kõige väiksem Santa Clara. Foto: wikipedia.org
