1639: suri rottide kaitsja ja pühak Martín de Porres
Peruu vaimulik, dominiiklaste ordu munk, habemeajaja ja arst Martín de Porres Velázquez oli esimene katoliku kiriku poolt pühakuks kuulutatud Ameerika mulatt, kes suri 59aastasena 3. novembril 1639. aastal. Ta sai pühakuks 1962. aastal ja katoliiklikus kalendris tähistatakse tema päeva iga aasta 3. novembril.
Martín sündis 1579. aastal Lima linnas Hispaania aadliku ja Panamast pärit neegrinaise sohilapsena. Ise nimetas ta seetõttu ennast „mulattkoeraks”, kuid inimesed tundsid teda halastajavenna ja imearstina. Teda on nimetatud ka „luuaga pühakuks”, sest Martín oli nõus tegema igasuguseid, ka kõige raskemaid ja ebameeldivamaid töid: ravimise kõrval pesi ta pesu, valmistas toitu, koristas ruume, tassis küttepuid jne.
Teda nimetatakse sageli võitlejaks sotsiaalse õigluse eest ning eriti populaarne oli ta puudust kannatanud ja äratõugatud inimeste seas. Suurema aja oma elust kloostris elanud Martín hoolitses vaeste, haigete ja kõigi tagakiusatute eest ning rajas kodututele ning hulkuritele koguni varjupaiga. Veel tegutses ta misjonärina, kusjuures pööras erilist tähelepanu selgitustööle indiaanlaste ja neegrite hulgas.
Olles ise vaene, sai ta ometigi abistada teisi vaeseid, sest suutis rikastelt saada annetusi ja almusi. Seetõttu viis Martín vaestele riideid, pakkus neile ulualust, keetis iga päev sadadele inimestele suppi, isegi ostis neegreid orjusest vabaks. Samas pidas ta enda suhtes väga ranget distsipliini: palvetas pikki tunde järjest, piitsutas ennast, paastus, ei söönud liha, magas ainult kaks-kolm tundi ööpäevas.
Müüdid ja legendid Martíni kohta hakkasid tekkima juba tema eluajal, kuid ta ise ei pööranud kuulujuttudele mingit tähelepanu.
Martín tundis hästi ravimtaimi ning lugude järgi suutis inimesi momentaalselt terveks teha, kusjuures ta ravis ühesuguse kirega nii ülikuid kui vaeseid. Tuntumatest inimestest ravis Martín suurtest peavaluhoogudest terveks Panama peapiiskopi, keda paljud arstid polnud suutnud aidata. Martín puudutas vaid korra piiskopi pead ja valud olid hoobilt kadunud. Lima peapiiskopi vabastas ta aga ägedast kopsupõletikust.
Veel oskas ta väidete kohaselt tulevikku ette näha, ennustada, aga ka näiteks loomadega rääkida. Liikvel olid ka kuuldused, nagu suudaks Martín end mõttejõul liigutada (levitatsioon) ja sammuda läbi suletud uste.
Veel suutis ta suvalise inimese oma mõju alla saada. Kord, kui ta naasis linnast toidumoonaga kloostrisse, tungisid talle metsas kallale röövlid. Martín viidi röövlipealiku juurde, kellelt ta ilma vähimagi hirmuta palus annetust. Röövlipealik küsis kurjalt, et kas mees ei tea, kes ta ees on. Martín vastas: „Väga hästi tean, sest ma olen sinust palju kuulnud. Seetõttu palun sul annetada midagi näljaste inimeste jaoks.” Hämmeldunud pealik andiski talle vabatahtlikult kukrutäie rahaga ja laskis minna.
Väideti, et Martín valdas bilokatsioonivõimet, mis tähendab seda, et ta suutis ühel ja samal ajal viibida mitmes erinevas paigas. Nii olevat teda üheaegselt märgatud Mehhikos, Hiinas, Jaapanis ja isegi Aafrikas, kuigi on teada, et ta ei lahkunud oma elu jooksul kunagi Lima linnast. Teadaolevalt viis ta toitu ja lohutust inimestele ka teistes Peruu linnades, kuigi samal ajal asus endiselt Lima kloostris.
Tänase päevani teatakse Martíni suurest loomaarmastusest, mistõttu on teda piltidel sageli kujutatud koos kasside, koerte, hiirte, eeslite, tuvidega. Tema juurde tulid inimeste kõrval ravile paljud loomad, mistõttu ta rajas nende tohterdamiseks kodutute kasside ja koerte haigla. On teada, et tema hoole all oli väga palju kasse, keda ta kogus kokku tänavatelt ja viis endale koju ehk kloostrisse.
Martín armastas isegi hiiri ja rotte, õigustades toiduainete ja riiete hävitamist nende poolt näljaga. „Neil pisikestel olenditel on vähe süüa,” ütles ta ja toitis neid sageli ise. Seetõttu kujunes hiirte ja rottide populatsioon kloostris üleliia suureks.
Martínit mäletataksegi kõige paremini nn rotilegendi järgi. Nimelt oli kloostriülem tüdinenud rottidest ja hiirtest, kelle suured hordid teda tüütasid ja kes olid tunginud juba tema magamistuppa. Seetõttu kutsus ta Martíni enda juurde, andis talle mürki ja käskis loomad ära tappa. Martín kuulas korralduse ära, kuid tal oli rottidest ääretult kahju. Seepärast läks ta aeda ja kutsus rotid enda juurde. Kui loomad olid kuulekalt tema ümber kogunenud, jutustas ta neile mürgist ja noomis, et nad on käitunud ebaviisakalt. Seejärel lubas ta rottidele iga päev aeda toidujäätmeid tuua, kui nad lubavad kloostriülema rahule jätta. Rotid nõustusid ja sellest ajast alates ei naasnud nad enam kloostrisse ega kiusanud kloostriülemat. Seepärast hakati Martínit naljatlemisi kutsuma „rottide advokaadiks”.
Ta oli loomade suhtes halastav seepärast, et uskus, et kõik Jumala poolt loodud asjad on head. Üks tema kloostrivendadest ei suutnud taluda ühe kärnase koera haisu, kes muudkui jooksis ümber kloostri. See munk tappiski ühel päeval koera ja mattis laiba kloostrihoovi. Martín kaevas koera surnukeha välja, äratas ta ellu, ravis haavad terveks ja käskis kloostrist kaugemale minna, kui ta tahab edasi elada.
- aastal haigestus Martín malaariasse, mille mõju tundis ta kuni oma surmani. Ta suri 3. novembril 1639 ja kuna ta oli eluajal saavutanud suure kuulsuse ning populaarsuse, siis tuli teda isiklikult ära saatma Peruu asekuningas Luis de Cabrera y Bobadilla. Kirstu järel kõndisid riigi teisedki kõrged ametnikud ja vaimulikud.
Allan Espenberg
Peruu postmark pühak Martín de Porresest.
http://jabenito.blogspot.com.ee/2011/10/san-martin-de-porres-canonizado-hace-50.html
