1709: üksikult saarelt päästeti „Robinson Crusoe“
310 aastat tagasi, 1709. aasta veebruari alguses päästeti ühelt Vaikse ookeani asustamata saarelt šoti meremees Alexander Selkirk, kes oli elanud täielikus üksinduses neli aastat ja neli kuud. Mees sai ülemaailmselt väga tuntuks ja ta oli ka kuulsa kirjandustegelase Robinson Crusoe prototüübiks.
Allan Espenberg
Alexander Selkirk sündis 1676. aastal Šotimaal Lower Largo külakeses, mis asub Edinburghi lähedal. Ta oli seitsmes poeg kingsepa peres, mistõttu veetis lapsena palju aega isa töökojas nahatükkide ja niidijuppidega mängides.
Riiukukk ja kakleja
Väidetavalt oli poisil väga jube iseloom, mis oli otseselt seotud tema perega. Selkirkid olid juba mitmendat põlvkonda tuntud pujäänid, mürgeldajad, märatsejad ja avaliku korra rikkujad. Ühe versiooni järgi olevat Alexander kakelnud vendadega ja tahtnud oma isa koguni ära tappa, mistõttu pidi ta kodust lahkuma.
Nii saigi noormehest madrus, kuid selleski ametis ei jätnud seiklused teda maha: Aafrikas reisides sattus ta vangi ja müüdi orjaks. See ajajärk Selkirki elus on väga segane, kuid arvatavasti oli ta ise seotud piraatlusega, sest mõne aasta pärast naasis ta koju kallites rõivastes, kuldkõrvarõngaga ja erakordselt rikkana.
1703. aastal luges Selkirk ajalehest, et avantüristist kapten ja loodusteadlane, aga ka mereröövel William Dampier kavatseb kahel laeval sõita Lääne-Indiasse kulla järele. Selkirk munsterdaski end ühele laevale, kuid üsna pea suri tema laeva Cinque Ports kapten. Dampier määras uueks kapteniks Thomas Stradlingi, kellega pootsman Selkirkil tekkis sageli sõnelusi, lahkhelisid ja tülisid.
Ühe versiooni järgi sai laevakaptenil mingil hetkel kangekaelsest Selkirkist kõrini ja ta oli käskinud mehe karistuseks asustamata saarele maha panna. Teistel andmetel olevat Selkirk ise otsustanud lahkuda laevalt, mis oli üsna kehvas seisukorras ja lekkis. Mehele anti kaasa riideid, püss, püssirohtu, tubakat, kirves, nuga, katel ja piibel. Muide, saarel olles õppis Selkirk selle raamatu teksti peaaegu täielikult pähe.
Nii sattus Selkirk saarele, mil oli nimeks Más a Tierra. Ajaloost on teada, et sellele saarele oli varemgi jäetud inimesi üksindusse elama: näiteks kolm hollandlast, üks indiaanlane ja üheksa inglise meremeest, keda kapten tahtis karistada hasartmängusõltuvuse eest.
1580 päeva saarel
Oma südames lootis Selkirk, et tal väga kaua pole vaja saarel elada, sest mõned laevad ikka sealt mööduvad. Kuid sel lootusel polnud määratud täituda. Eriti raske oli esimestel kuudel, sest mehel oli vaja võidelda ellujäämise eest ja hankida toitu, aga ka harjuda absoluutse üksindusega. Selkirk needis seda hetke, kui ta oli laevalt lahkunud. Ta oleks ilmselt olnud õnnelikum, kui oleks teadnud, et varsti pärast laeva Cinque Ports lahkumist eraksaare juurest oli alus põhja läinud ja enamus meeskonnast hukkunud.
Alguses veetis Selkirk suurema osa ajast merd jälgides, kuid õnnetuseks möödusid saarest ainult Hispaania laevad. Sellal olid Hispaania ja Inglismaa praktiliselt sõjaseisukorras, mistõttu hispaanlaste laevale sattumine oleks arvatavasti tähendanud surma.
Igaks juhuks ronis Selkirk siiski iga päev saare kõige kõrgema mäe otsa, et sealt merd silmitseda. Kuid laevu ei ilmunud silmapiirile, mistõttu hakkas šotlane tegelema igapäevaelu korraldamisega. Ta ehitas puutüvedest, okstest ja lehtedest endale kaks onni ning sisustas need. Iga kuuga muutus tema elu paremaks, mida soodustas hea ja soe kliima, mürkmadude ja kiskjate puudumine ning magevee olemasolu.
Toiduks kasutas ta hülgeliha, lisaks elas laguunis hulgaliselt kalu ja maismaa oli kaetud söödavate taimede, marjade ning pähklitega. „Ainus, millest ma puudust tundsin, oli sool,“ tunnistas Selkirk hiljem oma päästjatele.
Kuid oli ka palju halbu asju: nimelt said püssirohuvarud otsa ja rõivad lagunesid selga ära. Nii tuli Selkirkil õmmelda endale riided kitsenahkadest. Toidunõud valmistas ta kookospähklitest, riiulid ja kastid tegi puidust. Tuld õppis ta tegema puupulkade teineteise vastu hõõrumisega.
Selkirk pääses eraklusest alles 1709. aastal. Juba 31. jaanuaril märkas ta merel mingit täpikest, mis peatselt muutus saarele kurssi hoidvaks laevaks. Tegelikult jõudis saarele koguni kaks briti laeva: Duke ja Duchess. Järgmisel päeval ehk 1. veebruaril (teistel andmetel 2. veebruaril) jõudis endine meremees laevale, mis viis ta tagasi Inglismaale. Ta oli viibinud täielikus üksinduses üle nelja aasta ehk 1580 päeva.
Ajutine kuulsus ja surm
Kodumaale naastes sai Selkirkist mõneks ajaks rahvuskangelane: temast kirjutasid ajalehed, tema vastu tundis huvi kõrgseltskond. Ta sai tolle aja kohta suure hüvitise – 800 naela, mille eest võis pikka aega muretult elada.
Kuid Selkirk sai varsti aru, et tunneb end tsiviliseeritud ühiskonnas õnnetult ja hakkas igatsema oma saart. „Mul on praegu 800 naela, kuid mitte iial ei ole ma enam nii õnnelik, kui ma olin siis, kui mul polnud pennigi,“ armastas Selkirk rääkida.
Ta hakkas jooma, kuid lõpuks otsustas taas saada meremeheks. Temast sai sõjalaevastiku leitnant ja talle usaldati laeva Weymouth juhtimine. Seega moondus endine piraat piraadipüüdjaks, sest just sellega Weymouth tegeles. Aga ühel retkel Aafrika läänerannikul haigestus Selkirk kollapalavikku ja suri 45aastasena 1721. aastal.
Mälestust Alexander Selkirkist hoitakse elus siiamaani. Kirjanik Daniel Defoe sai tema saatusest ainest oma romaanile „Robinson Crusoe“. Tšiili valitsus nimetas Más a Tierra saare 1966. aastal Robinson Crusoe saareks, aga üks teine ligiduses asuv saar sai Selkirki enda nime.
Väidetavalt asub nüüdsel Robinson Crusoe saarel suur varandus: legendi järgi olevat inglise meremees Cornelius Webb peitnud 1760. aastal saarele 864 kotti kulda, 200 kuldkangi, 160 kasti kuld- ja hõbemüntidega, lisaks veel vääriskive ja juveele. Siiamaani pole seda varandust aga suudetud üles leida.
Thomas Stuart Burnetti valmistatud Alexander Selkirki kuju Šotimaal.
Allikas: wikipedia.org
