1741: veretu paleepööre Venemaal tõi võimule Peeter I tütre
Täna 283 aastat tagasi, 6. detsembril 1741. aastal tõusis paleepöörde tulemusel Venemaa troonile keiser Peeter I tütar Jelizaveta Petrovna, kes pistis vangikongi üheaastase keisri Ivan VI ja lapse eest valitsenud regendi Anna Leopoldovna.
Allan Espenberg
Peeter Suure ja Marta Skawronska (tuntud kui Katariina I) vanimad lapsed olid Anna ja Jelizaveta, kes sündisid enne, kui nende vanemate abielu ametlikult tunnustati. Just see asjaolu mõjutas hiljem Jelizaveta Petrovna saatust. Võis oletada, et keisri tütrest ehk tsesarevnast Jelizavetast oleks pidanud saama seaduslik troonipärija, kuid kõik polnud nii lihtne.
Mahhinatsioonidega said võimule „sakslased“
Pärast Peeter Suure pojapoja Peeter II surma tunnistas kõrgem salanõukogu Jelizaveta keisri väljaspool abielu sündinud tütreks. Tema asemel kutsus nõukogu riiki valitsema Ivan V tütre Anna Ivanovna (keisrinna 1730–1740), keda loodeti hoida oma kontrolli all. Aga keisrinna Anna ei lasknud nõukogu liikmetel endale pähe istuda, kuid ta polnud lojaalne ka Peeter Suure järeltulijate suhtes.
Aimates ette peatset surma, koostas keisrinna Anna testamendi, milles nimetas järgmiseks keisriks oma õetütre Anna Leopoldovna ja Braunschweig-Wolfenbütteli printsi Anton Ulrichi poja Ivan VI, kes oli võimule saades kõigest 14kuune. Poisi asemel sai tegelikuks valitsejannaks Anna Leopoldovna. Jelizaveta jäeti taaskord suurest mängust eemale, kuid keisri tütar ei jäänud tegevusetult passima.
Samal ajal kui armee, aadlikud ja tavainimesed väljendasid rahulolematust “sakslaste” võimuga (Braunschweigi pere oli pärit Saksamaalt), kogus Jelizaveta Petrovna üha enam populaarsust, eriti kaardiväelaste hulgas. Naine külastas sageli kasarmuid, tegi sõjaväelastele heldeid kingitusi, ristis nende lapsi, mistõttu kutsuti Peetri tütart sageli „emakeseks“. Lisaks mäletas rahvas veel hästi Peeter Suurt ja tema tütre autoriteet (eriti Braunschweigi perekonna poliitiliste ebaõnnestumiste taustal) suurenes kiiresti.
Jelizaveta ise oli tema kohal ähvardavast ohust teadlik. Kui ta poleks võtnud tarvitusele otsustavaid meetmeid ja Anna Leopoldovna oleks oma võimu tugevdanud, oleks Jelizaveta arvatavasti riigist välja saadetud või kloostrisse vangi pandud. Olukorda arvestades oli riigipööre kõige mõistlikum, kuigi äärmiselt ohtlik ettevõtmine.
Riigipööre öövaikuses
Kaasaegsed on rääkinud, et õhtul enne riigipööret kutsus regent Anna Leopoldovna enda juurde Jelizaveta, küsides temalt otse, kas ta kavatseb hakata teda kukutama. Riigipöörde ettevalmistused polnud sugugi salajased, kuid regent pigistas probleemi ees kangekaelselt silma kinni, uskudes, et ta on väljaspool ohtu.
Venemaa teenistuses olnud preisi kindral Christoph Hermann von Manstein märkis oma mälestustes: „Tsesarevna pidas selle vestluse ajal end väga hästi üleval, kinnitades suurhertsoginnale, et tal pole kunagi olnud mõtteski midagi ette võtta tema või tema poja vastu, et ta on liiga usklik, et talle antud vannet murda, ja et kõik need uudised pärinevad tema vaenlastelt, kes tahavad teda õnnetuks teha…“
Kuid juba öösel kutsus Jelizaveta enda juurde kaardiväelased, kellel oli 1741. aasta sündmustes otsustav roll. „Mu sõbrad! Te teate, kelle tütar ma olen, astuge minu eest välja. Nii nagu te teenisite mu isa, teenige sama ustavalt ka mind! Kas olete vajadusel valmis koos minuga surema?“ pöördus Jelizaveta Petrovna sõjaväelaste poole. „Emake, me oleme valmis!“ kõlas vastuseks.
Ka Jelizaveta Petrovna ise osales öises rünnakus. Kuid kuna ta oli üsna paksuke, siis oli tal raske roomata läbi lumehangede ja ta jäi lumme kinni. Seepeale võtsid kaardiväelased tulevase keisrinna sülle ja tassisid nagu väärtusliku lasti Talvepaleesse.
Ööl vastu 6. detsembrit 1741 sisenes Jelizaveta Petrovna valvurite saatel paleesse, kus beebikeiser Ivan VI rahulikult magas. Jelizaveta käsul poiss arreteeriti. „Õde, on aeg üles tõusta!“ pöördus Jelizaveta magava Anna Leopoldovna, noore monarhi ema poole. Voodist kupatati üles ka Ivan VI isa, Braunschweigi prints Anton Ulrich. Kogu perekond arreteeriti. Jelizaveta Petrovna ei püüdnud karistada oma poliitilisi vastaseid julmalt, kuigi Braunschweigi perekonna saatust ei saa kadestada.
1741. aastal toimunud võimuvahetus läks ajalukku kõige veretuma ja leebema riigipöördena Venemaa ajaloos. See viidi läbi nii delikaatselt kui võimalik, kuigi see polnud üllatus kellelegi, välja arvatud valitsevale perekonnale.
Troonil Jelizaveta, ümberringi purjus sõdurid
Keisrinna kinkis riigipöörde õnnestumise puhul kõigile sõduritele ühe rubla ning jagas neile rohkelt veini ja viina ning sõdurid ei lasknud endale kaks korda öelda, mida teha tuleb. Nad jõid end loomulikult maani purju. Seega võib kujutleda sellist pilti: Jelizaveta istus troonil, purjus sõdurid lällasid ümberringi laule joriseda ja aadlikud jooksid keisrinnale truudust vanduma. Olgu öeldud, et 308 kaardiväelase hulgas, kes osalesid paleepöördes, oli ainult 54 aadlikku, kõik ülejäänud olid talupojad ja linnakodanikud.
6. detsembri hommikuks olid vande andmise vorm ja manifest valmis. Dokumentide kohaselt asus Jelizaveta Petrovna troonile „seadusliku õiguse alusel, veresuguluse tõttu isevalitsuslike vanematega“. Ivan VI kuulutati ebaseaduslikuks monarhiks ja kõik oma elupäevad pidi ta veetma vanglas. Ta tapeti vangivalvurite poolt 23aastaselt Schlüsselburgi kindluses, kui endist lapskeisrit püüti sealt vabastada.
Jelizaveta Petrovna paleepööre erines paljuski varasematest võimuvahetustest. Esiteks oli ettevalmistus äärmiselt põhjalik. Tsesarevna arutas nõunikega sündmuste arenemise kõiki võimalusi ja valmistas ette tegevuskava ka paleepöörde ebaõnnestumise puhuks.
Teiseks ei olnud seekord peamiseks võimupretendendiks mõni õukondlik ega sõjaväeline rühmitus, vaid konkreetne isik – kunagise keisri tütar Jelizaveta Petrovna. Lisaks tähistas 1741. aasta riigipööre muutuste algust jõustruktuurides. Saksa eliit asendus vene aristokraatidega. Mõningane muutus toimus Jelizaveta valitsemisajal ka Balti kubermangudes, sealhulgas Eestis. Kuigi keisrinna ei kitsendanud Balti erikorda, ei lastud baltisakslastel oma privileege enam suurendada.
