1755: ülitugev maavärin purustas täielikult Lissaboni linna
Täna 269 aastat tagasi, 1. novembril 1755. aastal toimus Portugalis üks katastroofilisemaid maavärinaid maailma ajaloos, kui kuue minutiga hukkus ligi sada tuhat inimest ja riigi pealinn Lissabon muutus hiiglaslikuks rusuhunnikuks. Enne maavärinat elas Lissabonis 175 tuhat inimest.
Allan Espenberg
1755. aasta oktoobris ehk umbes nädal enne maavärinat hakkasid Portugali elanikud märkama erinevaid muutusi. Kuni 600 kilomeetri kaugusel Lissabonist leidsid aset kummalised ja seletamatud nähtused: mõned kaevud kuivasid ära, teised, vastupidi, hakkasid jõuliselt vett välja purskama, kolmandates kaevudes muutus veetase, vesi muutus häguseks või hakkas ebameeldivalt haisema. Lisaks roomasid oma peidupaikadest välja ussid, aga koduloomad muutusid närvilisteks, üritades lahkuda rannikualadelt kõrgematesse kohtadesse.
Laupäeval, 1. novembril 1755. aastal oli Lissabonis ilus päikesepaisteline ilm. Kõigi pühakute päeva puhul oli linn ilusasti kaunistatud, helisesid kirikukellad, rahvarohketes kirikutes toimusid pidulikud jumalateenistused. Portugali kuningas José I polnud sel päeval linnas, monarh oli koos kogu õukonnaga läinud oma tütarde palvel hommikusele missale ühte maakirikusse.
Kell 9.20 hommikul algas Atlandi ookeanis Portugali edelatipus, 200 kilomeetri kaugusel São Vicente neemest maavärin magnituudiga 8,5–9,5. Esimese tõuke järel värisesid pealtnägija sõnul kirikutornid „nagu viljapead tuule käes“. Kirikunõud ja küünlad kukkusid altaritelt alla umbes kuue sekundi pärast. Sellele järgnes teine tõuge: tornid varisesid kirikute katustele, hoonete seinad värisesid ja vajusid kokku, mattes enda alla tuhandeid inimesi.
Mõni minut hiljem toimus kolmas tõuge. Maapinna sisse tekkisid kuni viiemeetrised laiad praod, mis lõikasid kesklinna ülejäänud piirkonnast ära. Uue Lissaboni promenaadi koos sellele kogunenud rahvahulgaga neelas hiiglaslik maalõhe. Ellujäänud inimesed tormasid Tejo jõe äärde, lootes sellest üle pääseda ja lahkuda hävinevast linnast, teised põgenesid rannikule ja sadamatesse, et pääseda paatide ja laevadega merele. Teatavasti asub Lissabon Tejo jõe suudmes, 15 kilomeetri kaugusel merest.
Maavärinale järgnes hiidlaine
Umbes kella 10 paiku hommikul saabus uus õnnetus. Vesi taandus rannikust ja nähtavale tuli merepõhi laevavrakkidega. Sadamas olnud laevad vajusid põhja ja külili. Peatselt jõudis rannikuni kuni 17 meetri kõrgune hiiglaslik tsunamilaine. Suurte kaubalastidega kolmemastilised laevad korjati lainete poolt üles ja heideti nagu mängukannid mitme kilomeetri kaugusele sadamast Lissaboni linna tänavatele. Sadama ja kesklinna hõivanud tsunami kihutas tohutu kiirusega Tejo jõest ülesvoolu. Esimesele lainele järgnes veel kaks.
Kella 12 paiku levis paljudest mahakukkunud küünaldest kirikutes ning purunenud ahjudest alguse saanud tulekahju kirikute ja hoonete sisustusele ja puitehitistele ning tuli hakkas möllama kõigis linnaosades. Tuul aitas tule levimisele kaasa ja peagi haarasid leegid ka rusuhunnikud.
Tunnetati ka Kesk-Euroopas ja Aafrikas
Maavärin hävitas Portugalis vähemalt kuusteist linna. Lissabonile kõige lähemal asunud Setúbali linn hävis maavärinas poolenisti, kuid seejärel purustas tsunami linna täielikult. Portugali lõunaosas Algarve provintsis uhtus hiigeltsunami minema rannikuäärsed linnad ja külad. Muutus Portugali rannajoon ja Tejo jõe suudmeala. Hävitustöö toimus ka Hispaania lääneosas. Põhja-Aafrika rannikul esines mäevaringuid. Marokos hävis maalihkes terve küla.
Pooleteise tuhande kilomeetri kaugusel Lissabonist õõtsusid Põhja-Euroopa linnades kirikutornid, inimeste jalge all liikus põrand. Saksamaal Aachenis hakkas seinal rippunud Neitsi Maarja ühtäkki pendlina liikuma. Hamburgi kirikutes kõikusid lühtrid. Luksemburgis varises kokku sõjaväekasarmu, mille rusude all hukkus viissada sõdurit.
Genfi järve veetase kerkis meetri võrra, seejärel langes uuesti. Norra ja Rootsi järvedel täheldati niinimetatud seisulaineid. Lainte tugevus Hollandi sadamates oli nii tugev, et muulidelt rebiti lahti laevad. Kolmemeetrine laine purustas Inglismaa lõunaranniku. Ühes Iirimaa sadamas paiskas laine laevu keerisesse ja uputas turuplatsi.
Suur Lissaboni maavärin nõudis umbes 100 tuhat inimelu ning hävitas lugematul arvul arhitektuuri- ja kunstiväärtusi, sadu kunstnike maale, ainulaadseid dokumente, sealhulgas aruanded suurtest geograafilistest avastustest, Portugali kuningriigi rikkalikud arhiivid, raamatukogud, iidsete käsikirjade kogud.
1. november 1755 oli üks neist saatuslikest päevadest, mis muutis kogu maailma. Nii nagu Atlandi ookeani värinad panid kirikutornid õõtsuma teisel pool maakera, sundis Lissaboni katastroof paljusid Euroopa filosoofe kahtlema universumi ratsionaalsuses ja mõtestama ümber inimese suhteid ohtliku ja ettearvamatu loodusega.
„Mida me nüüd peame tegema? Me matame surnud ja hoolitseme elavate eest,“ vastas Portugali minister, Pombali markii Sebastião José de Carvalho e Melo imekombel ellu jäänud kuninga küsimusele. Pombali markiist sai õnnetusse sattunud riigi tegelik valitseja. Ta hoidis osavalt ära epideemiad, tegi resoluutselt lõpu röövimistele, jagas tragöödia pealtnägijatele küsimustikke, millest oli palju kasu tulevastele seismograafidele, ja asus viivitamatult ehitama varemetele uut Lissaboni.
