1773: Bostoni teepeol „joodi ära“ 45 tonni teed
Täna 249 aastat tagasi, 16. detsembril 1773. aastal korraldasid ameeriklased Bostoni sadamas protestiaktsiooni Briti võimude vastu, kui pildusid suure teekoguse laevadelt merre. Bostoni teejoomine oli märgiline sündmus Ameerika Ühendriikide iseseisvumise ajaloos.
Allan Espenberg
18. sajandil oli Ameerika majanduslikult ja poliitiliselt sõltuv Inglismaast. Ameerika sadamatesse imporditud kaupadele kehtestatud tollilõivud ja muud maksud toetasid Briti armee ja bürokraatia ülalpidamist. Ameerika püüdis seadusandliku kogu kaudu mõjutada emamaa poliitikat, kuid inglise lordid polnud nõus ameeriklaste kohalolekuga Ühendkuningriigi parlamendis.
Konnasilmaks osutus teeseadus
1772. aastal kehtestasid Briti parlamendisaadikud joogimaksu, kuid koloniaaltolli ei kaotatud. Selle tulemusena tõusis tee hind järsult, mistõttu isegi monopoolse ettevõtte esindajad pidasid otstarbekaks tollimaksu kaotamist. Ainsaks kasumlikuks turuks jäi Põhja-Ameerika, sest kaupa ei olnud soovitav Euroopas müüa, kuna teelehti veeti salakaubana tagasi. 1773. aastal võttis parlament vastu teeseaduse. See peegeldas Suurbritannia seisukohta tee impordi osas. Hoolimata asjaolust, et koloniaalterritooriumidele imporditud joogi hind langes, olid kolooniate elanikud seadusega rahulolematud.
Tee, mis on brittide lemmikjook, oli Suurbritannia kolooniatesse tarnitav peamine kaup. Transpordi korraldamiseks asutati suured monopoolsed ettevõtted. Aastal 1698 sai ainsaks jooki tarnivaks ettevõtteks Ida-India kompanii. Nüüd pidid kolonistid seaduse järgi teed ostma ainult Suurbritanniast. See mitte ainult ei hävitanud konkurentsi, vaid aitas kaasa ka lõpptoote kallinemisele kõrgete maksude ja tollide tõttu. Kujunenud olukord tõi kaasa salakaubaveo õitsengu. Kolonistidele oli kasulik teed osta Hollandist. Kuni 18. sajandi keskpaigani võttis Briti parlament vastu uusi seadusi, kuid kolooniate elanikud boikoteerisid neid.
Viimaseks piisaks Põhja-Ameerika elanike kannatuste karikas oli 1773. aasta teeseadus, mis pealtnäha vastas kolonistide huvidele. Selle seaduse järgi sai pankroti äärele sattunud Ida-India kompanii monopoolse õiguse müüa kolooniates teed ilma maksude ja lõivudeta. Vaatamata sellele, et tee hind langes poole võrra, jäid kolooniate elanikud tõrksateks.
Muret tekitas Põhja-Ameerika majanduse stabiilsus, sest Ühendkuningriigi täielik sekkumine Ameerika asjadesse ei saanud positiivset mõju avaldada. Kolonistid kartsid, et see mõjutab finantsstabiilsust. Lisaks jäid kolooniate elanikud ilma teeimpordist saadavast tulust. Aktivistid taotlesid seaduse kaotamist ja oma esindatust Inglise parlamendis, et kaitsta kolonistide huve. Suuremates linnades puhkesid rahutused.
Teelaadung loobiti merevette
Põhja-Ameerika kolooniate aktivistid kutsusid ettevõtteid, kellele Ida-India ettevõte teed tarnis, importimist lõpetama. Seadusega nõustunud kaubasaajad langesid vägivalla alla. Protestidest võtsid aktiivselt osa ka salakaubavedajad, sest Inglise tee madal hind seadis ohtu nende töö. Lisaks kardeti, et monopol puudutab mitte ainult teelehti, vaid ka muid kaupu.
1773. aastal toimus Bostoni sadamas kõige tähtsam ülestõus, mida hakati nimetama Bostoni teejoomiseks. Ameerika sadamatesse saabusid teega laevad, millest neli laeva jõudsid Bostonisse. Tee pidi uue seaduse kohaselt üle antama kaubasaajatele, kuid protesteerijate sekkumise tõttu olid laevaomanikud sunnitud lasti tagasi viima. Bostonis püüdis kuberner aga kauba siiski laevadelt maha laadida. Selle tulemusena said mitu laeva olulise ajaloosündmuse osalisteks.
Aktivistid riietusid indiaanirõivastesse, värvisid ära näod ja tungisid laeva Dartmouth pardale. Nende tegevuse tulemusena loobiti üle parda mitusada kaubakasti, mis vajusid merepõhja. Vette pillutud tee tõttu sai see aktsioon Bostoni teejoomise (Boston Tea Party) nimetuse.
Bostoni sadamas korraldati tuhandete inimeste osavõtul ka miiting, millel pöördus kõnega oma toetajate poole mässuliste üks juhte Samuel Adams, kes rääkis vajadusest boikoteerida kolooniate õigusi riivavat seadust. Samuti kutsus ta üles boikoteerima Ühendkuningriigi kõrgeimat seadusandlikku organit ja Ida-India kompaniid. Adams nõudis ka kuberner Thomas Hutchinsoni tagasi astumist – see oli mees, kes nõudis teelehtede mahalaadimist.
Kolme laeva kaptenid ei soovinud tarbetuid probleeme ning kavatsesid nõustuda ülestõusnute nõudega ja teelaadungi lähtepunkti tagasi viia. Kuid Hutchinson, kes oleks sellisel juhul rahalist kahju saanud, keeldus. Seejärel veenis Samuel Adams inimesi, et suudab kogu kauba isiklikult hävitada. Kolme tunniga visati vette 342 kasti teega. Nii hävis umbes 42–45 tonni teed, mis kaasajal maksaks umbes 1,5 miljonit dollarit. Mõned kastid läksid kohe katki ja nende väärtuslik sisu segunes veega. Sadam muutus hiiglaslikuks kausiks, mille pinnal ujusid teelehed.
Ameeriklased loobusid tee joomisest
Bostoni teeõhtu tagajärjeks oli Ühendkuningriigi ja Põhja-Ameerika kolooniate vaheliste suhete halvenemine paljudeks aastateks. Bostonile kehtestati embargo, lisaks veel täiendavad sanktsioonid ja maksud. Diplomaat Benjamin Franklin soovis olukorda pehmendada ja pöördus Briti peaministri Frederick Northi poole ettepanekuga hüvitada kogu hävitatud kaup, kuid peaminister keeldus.
Vastuseks Ühendkuningriigi meetmetele loobusid kolonistid tee kasutamisest, hakates selle asemel jooma kohvi ja ürdijooke.
Samuel Adams, keda hiljem hakati nimetama üheks Ameerika Ühendriikide asutajaisaks, oli Massachusettsi saadikuna endiselt Inglismaa vastase võitluse ja kolooniate Ühendkuningriigist sõltumatuse toetaja. Bostoni sündmustel oli suur tähtsus, sest see kiirendas Põhja-Ameerika kolooniate vabanemise protsessi Briti krooni alt. Kolm aastat pärast Bostoni teepidu täitusid Adamsi unistused: Ameerika sai iseseisvaks.
Üllatav ja sümboolne on tõsiasi, et Inglise kultuuri aluseks olev inglaste lemmikjook aitas kaasa Ameerika iseseisvumisele. Sellest ajast ja tänapäevalgi seostavad ameeriklased teejoomist võitlusega vabaduse ja iseseisvuse eest.
