1784: Krimmi linnale pandi nimeks Sevastopol

Täna 236 aastat tagasi, 21. veebruaril 1784. aastal sai Krimmi poolsaare edelaosas asuv linn endale nimeks Sevastopol. Kuigi Krimm kuulus pikka aega Ukrainale, siis praeguseks on ta koos Sevastopoliga okupeeritud Venemaa poolt.

Allan Espenberg

Krimmi poolsaar läks Venemaa võimu alla 1783. aastal, kui lõplikult likvideeriti Krimmi khaaniriik, mis oli eksisteerinud enam kui kolm sajandit. Viimane Krimmi khaan Sahin Giray kirjutas 14. aprillil 1783 alla troonist loobumise otsusele ja mõni päev hiljem liideti Krimm keisrinna Katariina II manifestiga ametlikult Venemaaga. Paari nädala pärast sisenesid Ahtiari lahte (tänapäeval Sevastopoli laht) esimesed vene sõjalaevad.

Juba 14. juunil (vana kalendri järgi 3. juunil) 1783. aastal pandi paika vundamendid Sevastopoli esimesele neljale kiviehitisele – ülemjuhataja majale, kabelile, sepikojale ja sadamasillale. Seda kuupäeva peetakse Sevastopoli asutamisajaks, aga linna asutaja tiitel kuulub šoti päritolu vene kontradmiralile Thomas MacKenzie’le (venepäraselt Foma Mekenzi), kelle juhtimisel nelja ehitise asukohad välja valiti.

Otsiti asukohta sõjalaevadele

Kuid Sevastopoli lahe sõjalis-strateegilise asukoha tähtsusele juhtis juba viis aastat varem tähelepanu Venemaa Keisririigi üks kuulsamatest väejuhtidest Aleksandr Suvorov, kelle korraldusel ehitati 1778. aasta juunis Musta mere rannikule esimesed muldkindlustused ja sinna paigutati vene väed. Kui lahes seilanud Türgi kümme sõjalaeva märkasid venelaste sõjalisi ettevalmistusi, lahkusid nad kiiresti silmapiirilt, et mitte lasta end puruks tulistada.

Just tollal otsisid Venemaa sõjaväelased meeleheitlikult kohta, kuhu oleks võimalik paigutada suurt sõjalaevastikku, et tugevdada venelaste kohalolekut Mustal merel. Ükski eksisteerivatest sadamatest Aasovimaal, Krimmis ja Musta mere põhjarannikul polnud selleks kõlbulikud.

Suvorov juhtis sõjaväelaste ja poliitikute tähelepanu suurele ja tühjale Sevastopoli lahele, kuhu saaks hiiglasuure ja võimsa sõjalaevastiku kenasti ära paigutada. Suvorov rõhutas, et sellist sobilikku sadamat pole kusagil ei mujal Krimmi poolsaarel ega Musta mere rannikul tervikuna. „Sarnast sadamat ei leidu mitte ainult siinsel poolsaarel, vaid kogu Mustal merel, kus laevastik oleks hästi kaitstud ning ohvitserid tunneksid end mugavamalt ja rahulikumalt,“ iseloomustas Suvorov Ahtiari lahte.

1782. aasta lõpus jäid Ahtiari lahte talvituma esimesed vene sõjalaevad – nendeks olid „Hrabrõi“ ja „Ostorožnõi“. Järgmisel aastal uuris fregatt „Ostorožnõi“ teise järgu kapteni Ivan Bersenevi juhtimisel põhjalikult Ahtiari asula juures asuvat lahte ja soovitas selle võtta kasutusele tulevase Musta mere laevastiku strateegilise baasina.

Linna nime lugu

Keisrinna Katariina II võttiski oma ohvitseride nõu kuulda ja andis lõunaprovintside kindralkubernerile vürst Grigori Potjomkinile korralduse ehitada Ahtiari külakese asukohta linn ja kindlus, aga 21. veebruaril (vana kalendri järgi 10. veebruaril) 1784. aastal andis oma määrusega (ukaasiga) sellele kohale nimeks kreekapärase Sevastopoli.

Linna nimi koosneb kahest sõnast: „sevastos“ on tõlkes kõrgesti austatud või püha ning „polis“ tähendab linna, aga kokkupanduna tähendab Sevastopol kreeka keeles „suursugust“ või „majesteetlikku“. Samas on „sevastos“ ka ladinakeelse tiitli „augustus“ (auväärne) ekvivalent, mistõttu tähistab Sevastopoli nimi ühtlasi veel ka „kõige pühamat linna“ või „imperaatorlikku linna“.

Sevastopoli nime olevat uuele linnale välja mõelnud vürst Potjomkin. Näiteks 1907. aastal ilmunud „Sevastopoli ajaloolises teejuhis“ märgitakse, et keisrinna nimetas linna Sevastopoliks vürst Potjomkini ettepanekul. Samas pole see absoluutselt tõestatud fakt, sest Potjomkini ja Katariina II kirjavahetusse ilmub Sevastopoli nimi alles pärast 21. veebruari 1784.

Vürst Potjomkin, kes juhtis Krimmi ühendamist Venemaaga, kutsus Sevastopolit üles ehitama Venemaa parimad insenerid ja ehitusmeistrid. Sevastopoli rajamise auks vermiti Peterburis spetsiaalne mälestusmünt.

Katariina II poeg, keiser Paul I, kes vihkas paljusid oma ema tegusid, otsustas 1797. aastal nimetada Sevastopoli tagasi Ahtiariks, sest täpselt sellist nime kandis linn kõige alguses. Seejuures tulenes Ahtiari nimi läheduses paiknenud tatarlaste küla Ak-Jari nimest, mis tõlkes tähendab „valget jäärakut“. Samas ei olda selles päris kindlad, et Paul I taolise nimemuutuse läbi viis, sest väidetavalt pole säilinud selle kohta ühtki dokumenti. Siiski esinevad nii Paul I kui ka Aleksander I ajal kohanimed „Ahtiar“ ja „Sevastopol“ enam-vähem võrdse sagedusega, millest annavad tunnistust näiteks tolleaegsed geograafilised kaardid.

1804. aastal kuulutas Venemaa valitsus Sevastopoli ametlikult Musta mere sõjalaevastiku peamiseks sadamaks, aga 1809. aastal sõjakindluseks. Juba 19. sajandi alguseks elas Sevastopolis umbes 30 000 inimest, millega oli Sevastopol poolsaare suurim linn. Ja 1826. aastal teatas Venemaa Senat, et Sevastopolit ei nimetata edaspidi enam Ahtiariks, vaid alati ja igavesti Sevastopoliks.

Eksisteerimise ajal õigustas linn oma „suursugust“ nimetust mitmel korral. Kuigi oma ajaloo jooksul on linn mitu korda praktiliselt maatasa tehtud, on siiski tänaseni säilinud mõned ehitised ka 19. sajandi algusest. Vähemalt kahel korral on Sevastopol muutunud vaenlase jaoks tõeliseks kalmistuks – nii juhtus Krimmi sõja ja Teises maailmasõja ajal. Sevastopolis on veidi ka Eestit, sest linnas asub meie skulptori Amandus Adamsoni monument uputatud laevadele, mida on kujutatud ka linna vapil ja lipul.

Enne Krimmi annekteerimist 2014. aastal Venemaa poolt asus Sevastopolis Ukraina mereväe peakorter ja mereväebaas. Ukraina ja Venemaa vahel sõlmitud kokkuleppe alusel paiknes Sevastopolis ka Venemaa Musta mere laevastiku peakorter ja mereväebaas, mis asub seal tänaseni. Lisaks tähistatakse kuu aja pärast, 18. märtsil Venemaal laialdaselt ja pidulikult Krimmi taasühinemist Venemaaga, mida Ukraina koos paljude teiste riikidega peab okupatsiooniks ja anneksiooniks.