1786: esimene riik tühistas surmanuhtluse

Täna 232 aastat tagasi sai Toscana suurhertsogiriigist esimene uusaegne riik maailmas, kus tühistati surmanuhtlus. Praegu tähistatakse iga aasta 30. novembril surmanuhtluse vastast päeva.

Allan Espenberg

Aastatel 1765–1790 valitses Toscana riiki suurhertsogina Habsburgide-Lotringite dünastiast pärit Pietro Leopoldo (1747-1792), kellest hiljem sai paariks aastaks Saksa-Rooma keiser Leopold II nime all. Peaaegu kohe Toscanas võimule saades asus Leopoldo teostama mõõdukaid majanduslikke ja sotsiaalseid ümberkorraldusi. Ta alustas näiteks süstemaatilist vaktsineerimist rõugete vastu.

Suurhertsog Leopoldo oli ka surmanuhtluse suur vastane ja 30. novembril 1786. aastal otsustas ta surmanuhtluse seaduslikult tühistada. Tegelikult ja faktiliselt oli moratoorium surmanuhtlusele Toscanas kehtestatud juba 1769. aastal, kuid seaduse jõudu sellel polnud. Samas poldud ka sel ajavahemikul ühtki hukkamist läbi viidud: viimati oli inimene hukatud Toscanas 1769. aastal.

Keelustati tänu raamatule

Oluline roll surmanuhtluse vastases võitluses oli Itaalia filosoofil, kriminoloogil ja ühiskonnategelasel Cesare Beccarial, kes avaldas 1764. aastal raamatu „Kuritegudest ja karistustest“ (Dei delitti e delle pene). See teos pälvis suurt tähelepanu mitte ainult Itaalias, vaid kogu Euroopas ja isegi Ameerikas ning seda tõlgiti hiljem 22 keelde.

Beccaria kuulutas oma raamatus välja mitmed õiglase kohtupidamise põhimõtted: avalik kohus, karistuse ühesugusus erinevatest seisustest inimestele, kohtunike professionaalsus, süütuse presumptsioon jne. Ta käis välja ka mõtte piinamiste keelustamisest ja surmanuhtluse likvideerimisest. Beccaria uuenduslikud ideed kajastusid 1786. aastal Toscanas välja antud esimeses kaasaegses kriminaalkoodeksis.

Kuigi Toscana oli surmanuhtluse vastases võitluses suunanäitaja, ei suhtutud naaberriikides taolisesse keeldu kuigi tõsiselt ja kõigis teistes Itaalia riigikestes kehtis surmanuhtlus endiselt edasi. Alles 1889. aastal keelustati surmanuhtlus kogu Itaalias, mis selleks ajaks oli poliitiliselt taas ühendatud.

Benito Mussolini fašismiperioodil oli surmanuhtlus 20 aasta jooksul ajutiselt siiski taas seadustatud. 1. jaanuaril 1948. aastal jõustunud Itaalia uus põhiseadus tühistas surmanuhtluse täielikult ja lõplikult rahuaegsete kuritegude osas ning 1994. aasta seadusega võeti surmanuhtluse paragrahv välja ka sõjaväe kriminaalkoodeksist.

Surmanuhtluse vastane päev

Itaalia pealinnas Roomas asuv Sant’Egidio katoliiklik kogukond (Comunità di Sant’Egidio) tegi 2002. aastal rahvusvahelisele üldsusele ettepaneku hakata iga aasta 30. novembril tähistama ülemaailmset surmanuhtluse vastast päeva. Selle kuupäevaga vihjati Toscanas 1786. aastal tühistatud surmanuhtlusele.

Esimene päev „Linnad elu eest – linnad surmanuhtluse vastu“ ehk rahvusvaheline surmanuhtluse vastane päev toimus juba 30. novembril 2002 ja sellest võttis osa umbes 80 linna. Tähtpäeva ametlik lühinimetus on inglise keeles Cities for Life Day ja pikemaks variandiks on International Day of Cities for Life – Cities against the Death Penalty.

Tähtpäeva iseärasus seisneb selles, et sellest ei võta osa riigid, vaid linnad, kohalikud haldusüksused ja tsiviilühiskond. Praegu osaleb selles liikumises enam kui 1600 linna ligi sajast riigist. Ka Eesti on selles projektis Tallinna ja Narvaga kaasa löönud. See on suurim rahvusvaheline kampaania, mis nõuab surmanuhtluste täideviimise peatamist.

Maailmas on olemas veel teinegi tegevuspäev surmanuhtluse vastu (World Day Against the Death Penalty) – seda peetakse alates 2003. aastast igal 10. oktoobril ja selle algatajaks oli Maailma Surmanuhtluse Vastane Koalitsioon.

Pidevalt on maailmas koostatud petitsioone surmanuhtluse vastu, nendele allkirju kogutud ning seejärel need kõrgetele ametimeestele üle antud, kuid otsustavat pööret pole sellised palvekirjad kaasa toonud. Nii näiteks andsid 18. detsembril 2000. aastal Roomas baseeruv Sant’Egidio rahurühmitus Amnesty International ja Moratorium 2000 ÜRO tollasele peasekretärile Kofi Annanile üle palvekirjad 3,2 miljoni allkirjaga, mis pärinesid 146 riigi kodanikelt, surmanuhtlusele moratooriumi kuulutamiseks.

„Mis juhtub, kui avastatakse, et surmanuhtluse määramine oli viga? Viimasel ajal on palju inimesi DNA ja muu uue tõendusmaterjali põhjal süütuks tunnistatud. Kui nad on juba surnud, kuidas siis seda viga parandada?“ küsis Annan surmanuhtluse vastastelt aktivistidelt ja avaldas lootust, et surmanuhtlus varsti kogu maailmas keelustatakse.

Kuigi paljud riigid pole nõus surmanuhtlust likvideerima, suureneb peaaegu iga aastaga surmanuhtlusest loobujate arv. „Samm sammu järel, kuigi aeglaselt, võtab elukultuur siiski võidu, samal ajal kui surmanuhtluse pooldajad kaotavad positsioone,“ märkis Sant’Egidio kogukonna pressisekretär Mario Marazziti 2011. aastal, lisades, et 21. sajandil on inimesed lõpuks hakanud mõistma, et nii nagu saab läbi ilma orjuse ja piinamisteta, saab läbi ka ilma surmanuhtluseta. Siiski ta tunnistas, et aastas tühistab surmanuhtluse maksimaalselt üks riik maailmas.

Tänapäeval on surmanuhtlus tühistatud vaid sajakonnas riigis, kuid umbes sama paljudes võidakse inimesi endiselt surma mõista. Euroopas on surmanuhtlus keelustatud peaaegu kõigis riikides ja see kehtib praegusel hetkel vaid Valgevenes. Eesti õigusaktidest kõrvaldati surmanuhtlus 1998. aastal, kuid viimane inimene hukati meil 1991. aastal.

Surmanuhtluse otsustas seaduslikult tühistada aastatel 1765–1790 Toscana riiki valitsenud Habsburgide-Lotringite dünastiast pärit suurhertsog Pietro Leopoldo.

Oluline roll surmanuhtluse vastases võitluses oli Itaalia filosoofil, kriminoloogil ja ühiskonnategelasel Cesare Beccarial, kes avaldas 1764. aastal raamatu „Kuritegudest ja karistustest“ (Dei delitti e delle pene).

Fotot: wikipedia.org