1800: brittide sõjalaev Queen Charlotte lendas õhku

Täna 223 aastat tagasi, 17. märtsil 1800. aastal puhkes Itaalias reidil olnud Suurbritannia lahingulaeval Queen Charlotte tulekahi. Kuna tuld kustutada ei õnnestunud, siis toimus plahvatus ja laev hävis. Huvitav oli asjaolu, et suhteliselt uus sõjalaev ei hävinud lahingus, vaid täiesti rahumeelsetes tingimustes õnnetusjuhtumi tagajärjel.

Allan Espenberg

Saja suurtükiga soomuslaev HMS Queen Charlotte ehitati viie aasta jooksul Chathami kuninglikus laevatehases ja lasti vette 1790. aasta 15. aprillil. Laev ehitati sir Edward Hunti kavandatud plaanide järgi, kuigi muudetud relvastusega. HMS Queen Charlotte oli 1788. aastal vette lastud HMS Royal George’i modifitseeritud versioon. Uus laev sai nime Inglismaad 60 aastat valitsenud kuninga George III (1738–1820) abikaasa Charlotte von Mecklenburg-Strelitzi (1744–1818) järgi. Sellest sai esimene kuningliku mereväe laev, millele anti kuninganna Charlotte’i nimi.

Erinevalt varasematest sõjalaevadest HMS Britannia ja HMS Victory asusid uue laeva alumisel tekil väiksema kaliibriga suurtükid seniste raskemate ja kohmakamate suurtükkide asemel. Sajast suurtükist peaaegu kolmandik olid 32-naelased (mürsu kaalu järele) tavapäraste 42-naelaste asemel, mis võimaldas suurendada ümberlaadimise kiirust ja tõsta laskekiirust. Kogupaugu kaalu vähenemist kompenseeriski ümberlaadimise kiirus, mis oli traditsiooniliselt Briti laevade üks tugevamaid külgi. Näiteks keskmine lahingulaev võis tulistada suurtükkidest iga kolme minuti järel, uuemad laevad aga poole kiiremini.

Võideldi edukalt prantslaste vastu

Queen Charlotte võttis osa paljudest lahingutest prantslaste vastu. Sõjalaeva lahingukarjääri üks eredamaid episoode oli osalemine kolmandas lahingus Ushanti (Ouessanti) saare lähedal Atlandi ookeanil 1794. aastal, mida tuntakse ka Kuulsusrikka 1. juuni lahinguna (Glorious First of June). Selles revolutsioonisõdade esimeses suuremas merelahingus, kus britid saavutasid taktikalise võidu, oli Queen Charlotte admiral Richard Howe’i lipulaev. Lahingulaev tõestas end heast küljest ka lahingus Biskaia lahes Groix’ saare lähedal (juunis 1795) admiral Alexander Hoodi eskadrillis, tekitades prantslastele tõsist kahju.

1797. aasta suvel sai sõjalaevast kanalilaevastiku mässu peakorter Spitheadis. Üks meremeeste nõudmisi oli ebapopulaarsete ohvitseride tagandamine. Kui madruste seas populaarse lord Howe’i abiga mäss summutati, tervitasid meeskonnad teda, rivistades mehed tekile üles nagu paraadil. Kaks aastat hiljem saadeti laev Vahemerele, kus sellest sai viitseadmiral lord Keithi lipulaev.

Tulekahju põhjus on teadmata

1800. aasta 17. märtsi varahommikul süttis lord Keithi lipu all sõitnud laev Livorno linna lähistel põlema. Admiral George Keith Elphinstone ise oli sel ajal koos kõrgemate ohvitseridega maismaal, kooskõlastades edasisi lahinguplaane Austria sõjaväega. Laev sai samal ajal ülesandeks uurida prantslaste poolt okupeeritud Cabrera saart Baleaaride saarestikus, kuid see luureülesanne jäi täitmata. Kui tulekahju algas, oli Capraia saare lähedal asunud Queen Charlotte endiselt rannikult näha.

Ellujäänute sõnul avastati tulekahju kell 6.20. Leegid levisid väga kiiresti, haarates enda alla peagi kogu laevateki, ka kõik päästepaadid ja peamast läksid põlema. Õigeaegselt varjule viimata jäänud suurpuri süttis põlema, millest tuli mööda taglast suure kiiruga levima hakkas.

Üks ellujäänutest, laeval töötanud puusepp John Braid tunnistas, et enne kui ta jõudis trepist üles tekile minna, oli kõik ümberringi suures tulemöllus. Braidil õnnestus koos leitnant George Dundasega end peita mingisse laoruumi, kus nad veetsid järgmised kaks tundi, mistõttu ta ei tea, milliseid meetmeid tule kustutamiseks ette võeti. Siiski oskas ta hiljem meenutada, kuidas meeskond püüdis takistada tule levikut kambrisse, kus hoiti püssirohtu. Selleks ajaks olid maha põlenud peaaegu kõik paadid, millega meeskond oleks saanud evakueeruda. Braid ja Dundas lahkusid oma peidukohast alles siis, kui maha põlenud keskmise teki suurtükid hakkasid alla kukkuma.

Leekidele järgnes võimas plahvatus

Meeskond üritas viis tundi laeva päästa, kuid tulutult. Kuna aga õnnetuse täpsematest asjaoludest ja järgnevatest sündmustest on väga vähe teada, siis pole võimatu, et mingeid tõsiseid katseid suurest tulemöllust jagusaamiseks ette ei võetudki. Võib-olla valitses laevas paanika ja igaüks püüdis omaenda elu päästa.

Igatahes ei suutnud meeskond tuld kustutada ning kella 11 paiku jõudsid leegid püssirohuruumini, misjärel lahingulaev Queen Charlotte plahvatas suure pauguga ja uppus seejärel Liguuria meres. Tulekahju kulgu kaldalt jälginud admiral Keith saatis laeva juurde mitu paati appi, kuid päästa suudeti vaid mõned mehed. Kokku hukkus 673 ohvitseri ja madrust. Elu kaotas teiste kõrgemate ohvitseride hulgas ka laeva kapten Andrew Todd, kes eelnevatel aastatel oli juhtinud kaptenina sõjalaevu Tromp, Braave, Stately ja Trusty. Tulekahju põhjust ei suudetud välja selgitada, kuid puusepp Braid kahtlustas, et tuli pääses lahti tikkudest, mida kasutati signaalpüstolite läitmiseks. Pole ka teada, kas laev uppus hiljem või suudeti tükkide haaval merest välja tuua.

Ellujäänuid oli veidi üle saja, kusjuures erinevates allikates on esitatud erinevaid numbreid: alates 118 kuni 186. Laeva Queen Charlotte uppumine mittelahingulises olukorras oli Suurbritannia kuningliku mereväe suurim kaotus kogu revolutsioonisõdade perioodi jooksul.

Sõjalaeva Queen Charlotte hävimisega ei jäänud mered-ookeanid ilma sellenimelisest alusest. Juba 1801. aastal hakati kaotuse kompenseerimiseks ehitama uut, 104 suurtükiga laeva, et asendada tuleõnnetuse tagajärjel hävinud laev. Uus sõjalaev lasti vette 1810. aastal ja see sai nimeks samuti Queen Charlotte. Uus sõjalaev oli 1816. aasta Alžiiri pommitamise ajal tegutsenud Inglise-Hollandi ühiseskadrilli admirali Edward Pellew’ lipulaev. 1859. aastal muudeti HMS Queen Charlotte õppelaevaks ja nimetati ümber HMS Excellentiks. Lõplikult kõrvaldati laev mereväest 1892. aastal ja müüdi vanarauaks.