1818: Prantsuse marssal sai Rootsi kuningaks
Täna 203 aastat tagasi, 5. veebruaril 1818. aastal kuulutati Rootsi ja Norra kuningaks Prantsusmaa 55-aastane marssal Jean-Baptiste Bernadotte, kes võttis endale nimeks Karl XIV Johan ja pani aluse tänaseni Rootsis valitsevale Bernadotte’i dünastiale.
Allan Espenberg
81-aastaseks elanud Jean-Baptiste Jules Bernadotte jõudis oma elu ajal olla lisaks monarhile veel ka troonipärija, revolutsionäär, marssal, Napoleoni sõber, vürst jne. Tänu oma vaprusele ja sõjakunstist arusaamisele tõusis Bernadotte kiiresti karjääriredelil, vaidles ja sõbrustas Napoleoniga, purustas sõjaliselt vastaseid. Huvitava, hämmastava ja kireva elulooga mehe kohta tekkis rahva hulgas mitmesuguseid müüte ja kuulujutte.
Bernadotte’i lapsendas kuningas
See väide vastab tõele. Asi oli selles, et 1809. aastal Rootsi troonile tõusnud kuningas Karl XIII hakkas mingil hetkel mõtisklema oma järglase üle. Õigem oleks öelda, et seda arutas pigem aristokraatia, sest Karl ise oli nõrgamõistuslik ja seaduslikke lapsi tal polnud.
Prantsusmaaga peetud sõja ajal hakkas Rootsi kõrgemale ühiskonnale silma vaenlaste julge kindral Bernadotte, kes oli lahingutes hirmuäratav, kuid Rootsi sõjavangide suhtes ülimalt leebe ja humaanne. Prantslase rüütlikombeid ei imetlenud mitte ainult sõdurid, vaid kogu Euroopa avalikkus, nii et Karl XIII õukond otsustas teha kavala käigu ja meelitada Bernadotte enda juurde.
Rootsi riiginõukogu tegigi Bernadotte’ile ettepaneku hakata kroonprintsiks tingimusel, et ta astub luteri usku. Rootslaste taolise sammu üheks eesmärgiks oli olla meeltmööda Napoleonile. Bernadotte nõustus ja Napoleon vabastas ta armeeteenistusest ning 21. augustil 1810. aastal valiti Bernadotte Rootsi kroonprintsiks. Aga 5. novembril lapsendas Rootsi kuningas Prantsuse marssali, sest ilma lapsendamata poleks ta saanud pretendeerida kuningatroonile. Sellest ajast alates sai prantslasest Rootsi tegelik valitseja ehk regent, ehkki troonile jõudis ta alles 5. veebruaril 1818.
Bernadotte’i loovutamisega rootslastele tabas Napoleon kolm kärbest ühe hoobiga – kõigepealt kadus marssalil võimalus juhtida tulevikus keisrivastast vandenõud, teiseks säilisid meeste vahel sõbrasuhted ja lõpuks oli teise riigi eesotsas tema lähikondne.
Varastas Napoleoni pruudi?
Kuigi mõningast tõde selles lauses on, siis tegelikult on see siiski müüt. Bernadotte’i ja Napoleoni suhted olid alati olnud spetsiifilised, sest mõlemad olid teenekad ja edukad sõjaväelased ning väga auahned. Üllatav pole mitte ainult see, et need kaks vaprat meest esimesel kohtumisel teineteist tükkideks ei rebinud, vaid ka see, kuidas nad naisi jagasid.
1794. aastal kurameerisid Napoleon ja tema vend Joseph tekstiilikaupmehest miljonäri François Clary tütarde Désirée ja Marie Julie’ga. Samal aastal Joseph ja Marie Julie abiellusid, kuid nooremal vennal läks armulugu Désirée’ga lörri. Asi oli selles, et romantikat segas Napoleoni rahutu sõjaväekarjäär, aga tähtsusetut rolli selles ei etendanud ka rikka suhkruplantaatori 31-aastane tütar Joséphine de Beauharnais, kes oli äsja leseks jäänud ja kes hakkas tulevasele keisrile meeldima. Vähem kui kahe aasta pärast Napoleon ja Joséphine abiellusidki.
Samas kõrgseltskonnas ringles tollal ka Bernadotte, kellele jäi peatselt silma noor ja kurb Désirée ning juba 1798. aastal sai 20-aastasest neiust 35-aastase tulevase marssali seaduslik abikaasa. Nii võib väita, et keegi ei varastanud kellegi pruuti ja naiste jagamine kulges rahumeelselt.
Kui marssal Bernadotte tõusis Rootsi troonile, siis sai prantslannast Désiréest Rootsi kuninganna, kellena hakkas kandma Desideria nime. Huvitav on seegi, et Désirée õde Marie Julie sai samuti välisriigi kuningannaks – see juhtus siis, kui tema abikaasa kuulutati José Bonaparte nime all Hispaania kuningaks.
Vihkas Rootsi toitusid
Bernadotte’il ehk Karl XIV Johanil oli mitu kiiksu. Näiteks Euroopas tunti teda „voodimonarhina“, sest talle meeldis magada keskpäevani ja ta ei kiirustanud riigiasju ajama – kuigi see komme hakkas talle külge alles elu lõpu poole. Enne seda jõudis ta isegi sõda pidada oma kodumaa Prantsusmaaga, kui astus 1812. aastal liitu Venemaaga, kellele oli Napoleon kallale tunginud. Hiljem võttis Rootsi kuningas oma poliitika aluseks neutraliteedi, mida Rootsi järgib tänaseni, ning kunagine metsik ja raevukas marssal sai endale rahuarmastava hüüdnime. Samas ei õppinud Rootsi kuningas kunagi selgeks enda poolt valitsetava riigi keelt.
Prantslasest kuningale ei meeldinud sugugi rootslaste toidud ja ta lausa vihkas neid. Mõistetavatel põhjustel ei kannatanud ta surströmmingut, aga ta ei söönud ka teisi kahtlasi kalaroogi. Rootsi köögist eelistas ta ainult küpsetatud õunu ja puljongeid – maitsete ja lõhnade poolest kõige neutraalsemat toitu. Seetõttu oli kuninglikul laual alati ainult prantsuse toit – Bernadotte’i gastronoomiliste vajaduste rahuldamiseks tegutses õukonnas peaaegu rügemendijagu kokkasid, kes valmistasid talle vasikaliha veinikastmes, omlette seentega ja muid klassikalisi prantsuse roogasid.
Fredric Westini maal Karl XIV Johanist. Foto: wikimedia.org
