1830: ameeriklastele tutvustati lasteluuletust „Maryl oli väike tall“
Maryl on üks väike tall,
väike lumivalge tall.
Ja ükskõik kuhu minna tal,
see tall on ikka kannul tal.
Täna 194 aastat tagasi, 24. mail 1830. aastal avaldati Ameerika Ühendriikides esmakordselt lasteluuletus „Maryl oli väike tall“, mida kõik inglise keelt kõnelevad lasteaialapsed teavad tänapäeval peast. See armas luuletus oli inspireeritud tegelikult aset leidnud sündmusest, sest 200 aastat tagasi elas Ameerikas tõepoolest tüdruk Mary ja tal oli lemmiktall, kes kord läks temaga isegi kooli kaasa.
Koolitüdruk tõi oma lemmiklooma kooli
Massachusettsi osariigis asuv Sudbury linn on praegugi rahvaarvult väga väike: seal elab vaid 18 000 inimest. Kuid kuni 1960. aastate lõpuni ei ületanud linnakese elanikkond kunagi poolteise tuhande inimese piiri.
Kuid vaatamata tagasihoidlikule suurusele on Sudburyl mitmeid väga huvitavaid vaatamisväärsusi, mis on tuntud kui mitte kogu maailmas, siis USAs kindlasti. Esiteks on see väljapaistva poeedi, poeemi „Laul Haiavatast“ autori Henry Wadsworth Longfellow’ üks elupaiku, teiseks töötab linnas USA vanim pidevalt tegutsev hotell, mis avas külalistele uksed 1716. aastal. Lõpuks asub linnakeses tilluke Redstone’i koolimaja, mis ehitati 1798. aastal, kuid hiljem ostis selle autotööstur Henry Ford ja viis selle Longfellow’de mõisa lähistele.
Just selles koolis toimus 1817. aastal sündmus, mis tegi selle kuulsaks kogu riigis. 11aastane koolitüdruk Mary Sawyer (abielludes Mary Tyler, eluaastad 1806–1889) tõi oma venna ässitusel kooli oma lemmiklooma, kelleks oli lumivalge lambatall. See põhjustas koolis üleüldise segaduse ja õpetaja Sarah Josepha Hale (1788–1879) oli väga šokeeritud. Samuti oli hämmastunud Hale’ile külla tulnud kohaliku vaimuliku vennapoeg John Roulstone, kes aitas õpetajannal ette valmistada vanemaid kooliõpilasi astumiseks ülikooli.
Sarah Hale oli lambaluuletuse trükis ilmumise ajal 41aastane ning ta oli juba väga tuntud romaanikirjanik ja luuletaja. Piisab, kui öelda, et tema 1827. aastal avaldatud novellikogu inspireeris Ameerika aktiviste korraldama vabastatud orjade ümberasustamist Libeeriasse.
Autorlusele pretendeerivad kaks poeeti
Mis edasi juhtus, selle kohta on erinevad arvamused. Ühe versiooni kohaselt kirjutas Sarah Hale nähtu põhjal lühiluuletuse „Maryl oli väike tall“ („Mary Had a Little Lamb“), mille hiljem seadis muusikasse tolleaegne juhtiv kirikuhelilooja Lowell Mason (1792–1872).
Sarah Josepha Hale rääkis sellest juhtumist oma autobiograafias: „Hakkasin oma kodu lähedal ühes väikeses koolis poisse ja tüdrukuid õpetama. Ühel hommikul nägin üllatusega üht õpilast, tüdrukut nimega Mary, oma armastatud tallekese saatel klassiruumi sisenemas. Külaline tõmbas endale liiga palju tähelepanu, et lubada tal hoonesse jääda, nii et ajasin ta välja. Tall jäi maja lähedale kuni kooli lõpuni ja jooksis siis Mary juurde, otsides tähelepanu ja kaitset. Teised lapsed tahtsid teada, miks talleke Maryt nii väga armastab, ja nende õpetaja selgitas, et see on sellepärast, et Mary armastab oma lemmiklooma.“
Teise versiooni kohaselt kirjutas Roulstone samal päeval kolm esimest rida ja andis märkmepaberi Mary Sawyerile, kes edastas lehekese õpetajannale. Kolmanda versiooni kohaselt kirjutas Roulstone neli esimest ja kaksteist viimast rida.
Luuletuse käsikiri, mille kirjutas Sarah Josepha Hale ja mis on dateeritud 23. jaanuariga 1823, on endiselt olemas, kuigi see on kirjutatud palju varem. Mary ise väitis, et seda luuletust ei kirjutanud proua Hale, vaid John Roulstone. Kui Henry Ford ostis 1926. aastal Mary koolimaja, laskis ta teadlastel asja uurida ja mälestustahvlil omistati kolm esimest salmi Roulstone’ile ja viimane Hale’ile.
Edison tegi värsid veelgi kuulsamaks
Sellel lihtsal luuletusel on sügav kristlik ja üldinimlik tähendus, kuna see paljastab vastastikuse südamliku kiindumuse saladuse, armastuse vaieldamatu valemi. Värssides öeldakse, et iga looma saab armastusega taltsutada ja kui teda soojendada oma lahkusega, siis jääb ta alatiseks teie tõeliseks sõbraks. Lambatall on loomulikult hostia ja ta armastab Maryt väga lihtsal põhjusel: lõppude lõpuks armastab tüdruk ka teda.
Nii luuletus kui laul on muutunud aegade jooksul erakordselt populaarseks. Seda on lugematuid kordi ette kantud kõikvõimalikes muusikastiilides ning seda on esitanud paljud lauljad ja bändid, sealhulgas ka The Beatles. Ka ansambel Apelsin on kasutanud luuletust ühes oma laulus. Aga kui näiteks Paul McCartney esitas oma versiooni, mõisteti ta üksmeelselt hukka imalate laulusõnade ja avalikult kommertsliku eesmärgi pärast. Lisaks köidab see laul ka paljusid paroodiameistreid, kes on loonud eriilmelisi paroodiad, üks põnevam kui teine. Üks kõlab sellistest:
Maryl oli väike tall,
isa tappis selle tal.
Mary viib selle kooli vahel
nüüd kahe saiaviilu vahel.
Kindlalt ajalukku viis selle laulu leiutaja Thomas Alva Edison, kes 1877. aastal katsetas oma fonograafi tööd: tegu oli esimese heli salvestamise ja taasesitamise seadmega. Sellega seoses laulis Edison aparaati loo Maryst ja tema lambast. Nii populaarseks oli saanud luuletus ja laul, et see sattus maailma kõige esimesele heliribale! Seadme avalik demonstratsioon tegi Edisoni kohe kuulsaks. Paljude jaoks tundus heli taasesitamine võlukunstina, nii et mõned nimetasid Edisoni „Menlo Parki võluriks“. Edison ise oli avastusest nii üllatunud, et ütles: „Ma pole kunagi elus olnud nii vapustatud. Olen alati kartnud asju, mis toimivad juba esimesel korral.“
Muide, pool sajandit hiljem laulis Edison seda laulu uuesti ja see video on säilinud. Mõned aastad tagasi õnnestus teadlastel leida ka 1878. aastast pärit fonograafivideo, millel on salvestis selle laulu esitamisest Edisoni poolt.
Aga Mary Sawyeri kodumaja Sterlingi linnas Massachusettsis, mis tegelikult inspireeris luuletuse „Maryl oli väike tall“ kirjutamist, säilis pikka aega olulise ajaloomälestisena, kuni see 2007. aastal maha põles. Nüüdseks on selle asemele ehitatud täpne koopia. Mary kodulinnas Sterlingis asub ka väike skulptuur, mis kujutab pisikest lambatalle.
Allan Espenberg
