1830: Gagra kindluse kaitsjad said ootamatut abi koertelt
Täna 190 aastat tagasi, 3. juulil 1830. aastal toimus Kaukaasia sõja ajal lahing Gagra kindluse all Abhaasia territooriumil, kui venelastest koosnenud sõjaväegarnison pidi vastu seisma mägirahvaste metsikule rünnakule. Tänu ebaharilikele liitlastele õnnestus venelastel aga vaenlastest jagu saada.
Allan Espenberg
Gagra kindlus ehk fort oli üks 17 kindlusest, mis püstitati vene vägede Kaukaasia ülemjuhataja kindral Aleksei Jermolovi korraldusel, mille eesmärgiks oli kaitsevööndi loomine Musta mere äärde. Seda vööndit oli vaja selleks, et saada oma kontrolli alla tšerkesside territooriumid, mis paiknesid Kubanimaa ja mereranniku vahel kuni Abhaasia piirideni välja. Need maa-alad olid saanud Venemaa valduseks pärast Adrianoopoli rahulepingu sõlmimist Venemaa ja Türgi vahel 1829. aastal.
Muide, kindral Aleksei Jermolov (1777–1861) oli armutu ja halastamatu mees, keda iseloomustasid julmad sõdimis- ja valitsemisvõtted. Ta juhatas vallutussõda Kaukaasias, kus käitus brutaalselt kohalike elanike suhtes, näiteks kasutas ta vastupanu mahasurumiseks põletatud maa taktikat. Ta olevat isegi ühes keiser Aleksander I saadetud kirjas teatanud: „Minu eesmärgiks on, et kartus ja hirm minu nime ees hoiaks meie piire kindlamini ja tugevamalt lukus kui ketid ja kindlused.“
Türgi riigil polnud tegelikult mingit võimu arvukate mägihõimude üle, kes elasid Musta mere rannikul. Kaukaasia hõimud tunnistasid küll Türgi sultani ülemvõimu ja pidasid teda kui kõigi moslemite liidrit ka oma vaimseks juhiks, kuid sellega asi ka piirdus. Mingit andamit mägilastelt Türgi riigikassasse ei laekunud ja Kaukaasia hõimud ei täitnud ka muid riiklikke kohustusi. Nad reageerisid mingil määral vaid siis, kui tekkis võimalus sooritada Türgi sõjaväe koosseisus rüüsteretki.
Kaukaaslased talusid türklaste garnisone, mis asusid mitmes kindluses Musta mere ääres, vaid seepärast, et neil oli üks usk ja türklased olid sõjaliselt võimsad, kuid omaendi siseasjadesse ei lubanud nad neil sekkuda. Nii sai Venemaa rahulepinguga enda valdusesse mitte rahulikud ja normaalsed maa-alad, vaid metsiku territooriumi, mis tuli sõjalise jõuga alles endale allutada. Alguses oli sõjategevus peamiselt luureiseloomuga, kuid mitte kauaks.
Kindluse hõivamine ei läinud libedalt
1830. aastal toimetati meritsi Abhaasiasse 44. jäägripolgu kümme roodu ja kümme suurtükki ning lisaks veel ka väike kasakate sõjasalk. Vene sõdurid võtsid enda kontrolli alla türklaste poolt maha jäetud Bombora, Pitsunda ja Gagra kindlused. Neist kaks esimest kindlustust asusid Abhaasia territooriumil ja võeti oma valdusesse ilma lahinguteta.
Aga maabumisel Gagra piirkonnas tuli vene sõduritel astuda võitlusse mägirahvaste (ubõhhid, šapsugid ja teised) ühendatud sõjaväega. Pärast lahingut õnnestus venelastel Gagra kindlus vallutada, kuid mägilaste salgad ei lahkunud ja püüdsid venelasi kindlusest minema kihutada. Kohalikud sõjamehed tegid mitu katset venelastest jagu saada, kuid kõik püüded lõppesid nende jaoks edutult. Lisaks sai palju mägilasi nendes lahingutes ka surma. Seejärel otsustasid mägilastest sõjamehed muuta taktikat ja piirasid kindluse ümber, ärritades venelasi aeg-ajalt erinevate diversioonide ja äkkrünnakutega.
Gagras istuvatel venelastel oli suur tegu, et mägirahvaste pidevaid ja meeleheitlikke rünnakuid tagasi lüüa. Seejuures hakkas kindluses veel möllama ka malaaria, mis võttis nii mitmegi vene sõduri elu. Venelased ei saanud hetkekski end lõdvaks lasta, nad pidid olema valvel nii päeval kui öösel, et vastaste rünnakuid tõrjuda. Ajaloolaste arvates oleks kindlus arvatavasti kohe-kohe langenud mägilaste kätte, kui venelastele poleks ootamatult saabunud abivägi – vene sõdurid pääsesid suurest hädast tänu koertele.
Lahingukoerad võrdsustati sõduritega
3. juulil 1830. aastal asus 500-meheline Gagra garnison vene kindrali Karl Hesse juhtimisel kaitsma end tšerkessi mägirahvaste rünnakute eest, kuid neile tulid ootamatult appi kohalikud koerad. See unikaalne lahingujuhtum leidis aset Kaukaasia sõja (1817–1864) ajal.
Vene sõdurid olid Gagra kindluses asunud sõbrustama kohalike koertega ning äkitselt märkasid, et loomadest olid saanud nende ustavad sõbrad ja liitlased. Venelased hoolitsesid igati koerte eest, söötsid neid oma kõhu kõrvalt, paitasid ja hellitasid loomi, misjärel hakkasid koerad pidama venelasi oma isandateks ja võtsid kõige aktiivsemalt osa käsikähmlustest ning isegi hukkusid lahingutes, kaitstes vene sõdureid.
Koerad luusisid ja jooksid ringi ning aitasid paljastada mägilaste varjunud väesalkasid. Vene sõdurid olid koertele väga tänulikud ja vastasid neile samamoodi: haavatud koer toodi sinelite peal ohutusse paika ja neid raviti laatsaretis võrdselt vigastatud sõduritega. Inimeste kõrval oli ka koertele ette nähtud kroonuproviant ja neid toideti mitte halvemini sõduritest.
Kui kõlasid esimesed trummihelid, mis olid märguandeks vene sõdurite kogunemisele ja lahingusse minekule, siis olid koerad alati eesliinil. Kui loomad lasti kindlusest välja, siis valgusid nad laskurite ees erinevates suundades laiali ja avastasid hulgaliselt vaenlasi. Aga igal õhtul pärast päikeseloojangut lubati koertel taas kindlusest lahkuda ja targad loomad piirasid igast küljest kindluse sisse, et vastastel poleks võimalustki kindlusele läheneda.
Inimeste ja koerte koostöö osutus edukaks ja Gagra garnison suutis kindluse endale hoida, kuigi kanti suuri kaotusi. Kui lõpuks saabus venelastele appi lisaväesalk, siis oli kindluse 500 kaitsjast elus vaid sadakond, kellest paljud olid haavatud ja haiged. Ellujäänud palvetasid ja tänasid jumalat selle eest, et ta oli saatnud neile appi ustavad loomad.
See ainulaadne juhtum Gagras ei jäänud tähelepanuta vene sõjaväejuhtide juures ning hiljem soetasid teisedki Venemaa kindlused Musta mere kaldal igaks juhuks endale abilisteks koerad.
