1849: Dostojevskit hirmutati libahukkamisega
Täna, 168 aastat tagasi elas Venemaa üks kuulsamaid kirjanikke Fjodor Dostojevski üle jubeda kogemuse, kui talle loeti ette kohtuotsus mahalaskmise kohta. Pärast seda teatati aga hukkamisotsuse tühistamisest. Neid minuteid surmaotsuse ettelugemisest kuni armuandmisest teatamiseni on nimetatud „kangelaslikuks silmapilguks”.
Fjodor Dostojevski (1821-1881) oli peamiselt romaanikirjanik, kuid mitmekümne romaani kõrval kirjutas ta ka jutte, esseesid ja muužanrilisi teoseid. Tema elus oli üks keeruline ajajärk, kui ta mõisteti surma ning pidi pärast surmanuhtluse tühistamist viibima mitu aastat sunnitööl ja kohustuslikult ka sõjaväes.
Umbes 25aastasena hakkas Dostojevski huvi tundma endavanuse filosoofi ja mõtleja Mihhail Petraševski vaadete vastu. Petraševski juures kogunesid inimesed, kes polnud rahul Venemaal valitseva korraga ja püüdsid leida võimalusi oma utoopiliste ideede elluviimiseks. Muude küsimuste hulgas arutati näiteks kirjastamisvabaduse, kohtusüsteemi ja talupoegade eluolu üle.
Ka Dostojevski hakkas nendel koosolekutel käima. Üsna pea aga tehti Petraševski ringile kui riigivastasele organisatsioonile lõpp peale. Sellele aitas kaasa nuhk, kes ühines ringiga ja andis võimudele selle tegevusest teada.
1849. aasta 23. aprilli varahommikul arreteeriti mitukümmend petraševskilast, sealhulgas Dostojevski, ja neil tuli veeta kaheksa kuud Peeter-Pauli kindluse vanglamüüride vahel. On teada, et ülekuulamistel olevat Dostojevski olnud üsna kidakeelne ja palju infot oma ringikaaslaste kohta uurijatele ei avaldanud. Kokku korraldati juurdlust aga 123 isiku suhtes.
Kohtuprotsessil süüdistati Dostojevskit poliitilises kihutustöös ja keelatud teoste lugemises ning selles, et ta ei teatanud riigivastasest tegevusest võimudele. Kuigi Dostojevski ise end süüdi ei tunnistanud ja kinnitas, et poliitika ei huvita teda üldse, nimetati kohtus teda „üheks ohtlikumaks kurjategijaks”. Dostojevskile ja teistele ringi liikmetele – kokku 21 mehele – määrati surmanuhtlus. Paar nädalat hiljem tühistas keiser Nikolai I surmaotsuse, asendades selle sunnitööga, kuid keisri armuandmisotsusest surma mõistetud inimesi ei teavitatud.
Siis saabus 22. detsember 1849 (uue kalendri järgi 3. jaanuar 1850). Surmamõistetud toodi avalikuks mahalaskmistseremooniaks Peterburi Semjonovski väljakule (praegune Pioneeride väljak), rivistati kolmemeheliste rühmadena üles ja jäeti ootama käsklust, mis nende eluküünlad kustutaks. Pidulikult loeti ette kohtuotsus, mis nägi ette Dostojevski ja teiste riigireeturite mahalaskmise. Meeste juurest käis läbi risti käes hoidev vaimulik ja hukatavatele pandi selga surmasärgid. Mõnel seoti ka silmad kinni ja nad kinnitati postide külge. Sõdurid olid käskluse peale valmis püssidest tuld andma ja ohvitser andis korralduse sihtida.
Seejärel aga anti ootamatult käsklus püssid alla lasta. Postide küljes olnud mehed seoti lahti ja neile loeti ette uus korraldus, mis andis kõigile armu. Seejärel saadeti 20 meest Peterburi vanglasse tagasi, ainult Petraševki kamandati saanile ja saadeti otsekohe teele Siberi poole.
Kogu see lavastatud tseremoonia Semjonovski väljakul oli nii ehtne ja usutav, et ükski mahalaskmisele määratutest ei osanud ette näha, et käsklust “Tuld!” ei järgne ja nad ei pääsegi taevastele jahimaadele. See oli kõigile suureks šokiks, mistõttu üks neist – 15 aastaks sunnitööle mõistetud Nikolai Grigorjev läks koguni hulluks.
Need tunded, mida Dostojevski võis enne näidishukkamist tunda, on leidnud kajastamist tema romaanis „Idioot”, vürst Mõškini ühe monoloogi näol. „Tapmine kohtuotsusega on kordades hullem kui tapmine röövimise käigus,” arutles Mõškin. Hukkamise eel olevat Dostojevski öelnud aga järgmised prantsuskeelsed sõnad: „Nous serons avec le Christ” (Me oleme koos Jeesusega – tõlk).
Surmanuhtlus asendati sunnitöö, asumisele saatmise ja kohustusliku sõjaväeteenistusega. Nii oli Dostojevski aastatel 1850–1854 sunnitööl Siberis ja seejärel teenis aastatel 1854–1859 lihtsõdurina.
Oma elust ja kogemustest Omski vanglas kirjutas Dostojevski jutustuse „Märkmeid surnud majast”, mis avaldati 1861. aastal ajakirjas Vremja. Väidetavalt oli see esimene avaldatud ilukirjanduslik teos Venemaa vanglate kohta.
Dostojevski kirjutas, et elutingimused olid sunnitöökohas väga rasked. Vanas ja igerikus majas oli suvel väljakannatamatult umbne, talvel talumatult külm. Igal pool valitses mustus ja selline kitsikus, et polnud ruumi ümber keerata. „Me olime nagu heeringad pütis,” märkis kirjanik. Põrandad olid läbi mädanenud, kõikjal olid kirbud, täid ja prussakad. Lisaks tuli kanda ahelaid ja neid ära võtta ei tohtinud. Ahelate jäljed jäid Dostojevski kehale seda aega meenutama elu lõpuni. Tervist mõjutasid raske töö ja vähene toit, mistõttu Dostojevskil tekkisid epilepsiahood.
Alles ligi kümme aastat pärast libahukkamist, 1859. aastal jõudis Dostojevski tagasi Peterburi linna. Vahepealsed aastad oli murdnud tema tervise, ka majanduslik olukord polnud kiita. Kõigele lisaks olid muutunud ka kirjaniku vaated. Ta arvas, et hea ja kurja alged on olemas igas inimeses. Kurjus on sageli tugevam, headus aga nõrk ja alistuv. Nii leidis Dostojevski, et vene rahvast iseloomustab kõige rohkem alistuvus.
Kirjanik elas 59 aastaseks ja suri 1881. aasta jaanuaris kopsutuberkuloosi, kroonilise bronhiidi ja kopsupuhituse tagajärjel.
Allan Espenberg
Vassili Peroni portree Fjodor Dostojevskist 1872. Allikas: wikipedia.org
