1876: Alexander Bell kinkis inimkonnale telefoni

Täna 149 aastat tagasi, 7. märtsil 1876. aastal sai Šoti päritolu Ameerika insener ja leiutaja Alexander Bell patendi nr 174465 oma kõige tähtsamale leiutisele – telefonile. Hiljem tunnistati see patent ajaloo kõige kallimaks patendiks, sest selle omanik sai paugupealt miljonäriks.

Allan Espenberg

Alexander Graham Bell (1847–1922) sündis Šotimaal, oli USA kodanik ja kutsus oma koduks Nova Scotia provintsi Kanadas. Ta elas mõnda aega Washingtonis ja pidas lõputuid lahinguid telefonipatentide pärast. Pärast kirjanik Charles Dudley Warneri reisraamatu „Baddeck, and That Sort of Thing“ lugemist, mis kirjeldas väikest Baddecki kaluriküla Nova Scotias kui kaunimat soolajärve, otsustas Bell koos naise ja kahe lapsega sinna kolida.

Telefon pühendati ühele neiule

Aga enne seda oli Belli esimeseks tööks aidata kurtidel õpilastel suhelda. Tema vanaisa oli professionaalne kõnemees, aga tema isa Melville Bell leiutas kirjalike sümbolite kogu, mille eesmärk oli aidata kurtidel rääkida. Nii Alexander Belli ema kui naine olid kurdid, mis ainult ajendas teda edasisteks uurimisteks. 1872. aastal, 25aastaselt, avas ta Bostonis vokaalifüsioloogia ja kõnemehaanika kooli.

Üsna pea armus Bell oma õpilasesse Mabel Hubbardisse, jõukast perest pärit tüdrukusse, kes haiguse tagajärjel ei kuulnud ja peaaegu ei rääkinud. Tema isa, advokaat ja riikliku geograafiaühingu president Gardiner Greene Hubbard oli Belli vaesuse tõttu abielu vastu. Kuid vaid paar päeva pärast Bell Telephone Company asutamist 1877. aastal toimusid pulmad. Pulmakingiks kinkis mees Mabel’ile 10 aktsiat ettevõtte 1507 aktsiast. Tema Baddecki kontoris oli alati foto armastatust, mille tagaküljel oli kiri: “Tüdrukule, kelle jaoks leiutati telefon.”

Tegelikult töötas telefoneerimise idee aastatel 1849–1854 välja prantsuse mehaanikainsener Charles Bourseul. Tulemuseks oli telefoni esimene printsiip, kuid telefoniside praktilise rakendamiseni ta ei jõudnud. Bourseul oli ka esimene, kes kasutas sõna “telefon”, mis koosneb kahest kreeka sõnast („kauge“ ja „hääl“). See nimetus osutus kõige paremaks seadme jaoks, mis elektrivibratsioonide muutmisega helideks võimaldab sidet abonentide vahel.

Kui Belli pere 1870. aastatel Ameerikasse kolis, tekkis Bellil huvi juhtmete kaudu kõne edastamise vastu. Samuel Morse poolt leiutatud telegraafiaparaat võimaldas küll suhtlemist kahe teineteisest kaugel asuva punkti vahel, kuid selle puudus seisnes selles, et see nõudis sõnumite käsitsi edastamist ja korraga sai jagada vaid üht teadet. Bell soovis luua parema kaugsuhtluse, ühendades telegraafi ja plaadimängija omadused.

Nii sai uue tehnoloogilise ime leiutajaks Alexander Bell. Telegraafi loomisega tegeldes avastas ta, et elektrisignaali ilmumisel tekkisid telegraafiaparaati helid. See andis talle idee luua distantsvestlemise aparaat. Bell suutis teisendada helisignaali (kõne) analoogseks elektrisignaaliks ning seejärel edastada selle teatud vahemaa peale ja teisendada tagasi heliks (kõneks).

Samal ajal loodi ka esimene seade, mis koosnes väikesest membraanist ja signaalpasunast ning kujutas endast toru, kus asusid samaaegselt nii saatja kui vastuvõtja. Sellel polnud akut, nii et inimesed said elektrisignaali abil suhelda vaid lühikese vahemaa tagant. Kuid just sellest saigi kõigi telefoniaparaatide esivanem.

Pikk kaklus patendi pärast

14. veebruaril 1876 esitas Bell taotluse patendi registreerimiseks. Chicagost pärit insener Elisha Gray jäi sarnase leiutisega vaid paar tundi hiljaks. 7. märtsil 1876 sai Alexander Bell patendi 174 465 enda leiutatud seadmele, mida selles dokumendis nimetati „telegraafi täiustatud mudeliks“. Just see patent kinnitas tema autoriõigusi meetodile, aga ka seadmele hääle või muude helide telegraafiliseks edastamiseks lainelaadsete elektriliste võnkumiste abil. Kui Bellile väljastati patent, alustas Gray pikka juriidilist võitlust. Sellest sai alguse enam kui 500 kohtuasja, mis olid aga Grayle edutud. 1893. aastal otsustas USA ülemkohus Belli kasuks.

10. märtsil 1876 kuulsid Bell ja tema abiline Thomas Watson esimest korda teineteise häält vastuvõtja kaudu. Sel päeval kõlas ajalooliseks saanud lause: „Härra Watson, tulge siia. Ma vajan teid.“ See side teostati 12-meetrise juhtme kaudu, mis ühendas Belli tuba tema assistendi Watsoni toaga. Samal päeval kirjutas Bell oma saavutusest ka isale: „Varsti saabub päev, kui telefoniliinid jooksevad majast majja nagu vee- või gaasitorud. Sõbrad hakkavad üksteisega vestlema ilma kodust lahkumata.“

Belli telefon kaalus 8 kilo ja koosnes raudkarbist koos kangi ja toruga. Numbriplaati polnud. Veidi hiljem leiutas Watson kellukese, nii et abonent ei pidanud ühendust oodates terve päeva aparaadi juures istuma. Veel samal aastal tegi Bell ka esimese telefonikõne, mis kulges mööda õuest veetud liine.

Samal aastal demonstreeriti Belli telefoni Philadelphia maailmanäituse külastajatele ning viis aastat hiljem rahvusvahelisel näitusel Pariisis, kus tema aparaadi kui „sajandi kõige imelisema leiutise“ järele tekkisid tohutud järjekorrad. Aga Alexander Bell asutas juba järgmisel aastal pärast patendi saamist esimese telefoniettevõtte – Bell Telephone Company, mis mõne aastaga muutus väga edukaks.

Pärast seda, kui Bell telefoniga rikkaks sai, jätkas ta ikka veel kõvasti tööd. Ta sai 30 patenti ja avaldas üle saja artikli. Teadlane tegeles meditsiini, lennunduse, hüdrodünaamika, andekate leiutajate ja teadlaste toetamise ning isegi lammaste kasvatamisega. Bell leiutas ka fotofoni, metallidetektori, teravilja koorimismasina, vaakumpumba, audiomeetri, fonautograafi ja palju muud huvitavat.

Alexander Bell suri oma kodus Nova Scotias 2. augustil 1922, tema kõrval oli ustav abikaasa Mabel. „Ära jäta mind,“ ütles Mabel, kui mehe hingamine muutus ebaühtlaseks ja kähedaks. Ta avas veel silmad ja, suutmata rääkida, näitas eitamise märki. Ja siis ta suri. Vaid paar kuud hiljem järgnes talle Mabel.

Traditsiooniline vaikuseminut pärast leiutaja surma toimus alles matuste järel. Kõik 13 miljonit telefoni Põhja-Ameerikas vaikisid minutiks mehe auks, kes andis maailmale võimsa sidevahendi.