1888: Rappija Jack tappis oma esimese ohvri
130 aastat tagasi ehk 31. augustil 1888. aastal tapeti Londonis 43aastane prostituut Mary Ann Nichols, kelle surm kirjutati Rappija Jacki arvele. Arvatakse, et Nichols võis olla 19. sajandi ühe tuntuma sarimõrvari esimene ohver.
Allan Espenberg
Kuigi Rappija Jackile omistatud tapatöödest on möödunud juba üle saja aasta ja temast on kirjutatud mitusada teaduslikku teost, painab ja huvitab vastav temaatika ikka veel paljusid. Igal aastal ilmub mitu raamatut – nii teaduslikke kui ilukirjanduslikke, mis püüavad kindlaks teha koletusliku saritapja isikut või avastada midagi uut nonde ammuste tapmiste kohta.
Mõrvas vähemalt viis naist
Salapärasest maniakist asuti rääkima 1888. aastal, kui Londoni idarajoonist hakati leidma läbilõigatud kõridega tänavaprostituute. Need üksteisele sarnanenud tapmised pandi toime aprillist novembrini ning tapmise järel lõigati ohvrid lõhki ja eemaldati neilt mõned organid või kehaosad. Mõned surnukehadest olid skalpelli abil lisaks veel tundmatuseni moonutatud.
Londoni politsei asus sarimõrtsukat otsima lootusrikkalt ja suurte jõududega, kuid tulemusteni ei jõutud ja tegelikku tapjat ei suudetudki tuvastada. Seetõttu hakati saritapjat nimetama Rappija Jackiks (Jack the Ripper), kes 1888. aastal tappis Londoni Whitechapeli piirkonnas vähemalt viis naist.
Erinevatel aegadel on Jacki ohvriteks kuulutatud kuni üksteist prostituuti. Tänapäeval on enamik ajaloolasi jõudnud siiski üksmeelele, et Rappija Jack oli kindlalt vastutav viie prostituudi tapmise eest – seda nimetatakse „kanooniliseks viisikuks“.
Huvitava tunnistuse on andnud politseikirurg Thomas Bond (1841–1901), kelle ütlused väärivad usaldust ka tänapäeval. „Kõik viis tapmist on sooritatud ühe inimese poolt,“ kirjutas Bond 130 aastat tagasi, „esimese nelja ohvri puhul on kõri läbi lõigatud suunaga vasakult paremale. Viimase ohvri juures, seoses surnukeha brutaalse moonutamisega, pole võimalik kindlaks teha noa liikumise suunda. Surnukehadega seotud asjaolud on viinud mind seisukohale, et tapmishetkel pidid naised lamama maas ja kõigil juhtudel lõigati esimesena läbi kõri.“
Kahtlusaluseid oli mitusada
Kurjategijaks peeti erinevatel aegadel väga erinevaid inimesi, alates lihttöölistest kuni siniverelisteni välja – ühtekokku oli kahtluse all enam kui kakssada inimest. Londoni tapatööde toimepanemises kahtlustati näiteks kirurgi, kingseppa, habemeajajat, advokaati ning isegi kuninganna Victoria pojapoega Clarence’i hertsogit Albert Victorit, kuninganna ihuarsti sir William Withey Gulli, kuulsat kirjanikku Lewis Carrolli, maalikunstnikku Walter Richard Sickertit, kes maalis sagedasti prostituute. Kuid kõigil neil olid alibid ja seega ei osutunud ükski neist kuritegudega seotud olevaks.
Poolakas George Chapman (tegelik nimi Seweryn Antonowicz Klosowski, 1865-1903) sattus kahtlusaluste sekka näiteks sellega, et oli arstiharidusega ja oskas kasutada skalpelli ning oli selleks ajaks teinud otsa peale oma kolmele abikaasale. Tema osalemine välistati seetõttu, et ta tappis oma naised mürgi, mitte noaga, ning et ta oli mõrvade toimumise ajal kõigest 23aastane – tunnistajad pidasid mõrtsukat vanemaks.
Üheks kahtlusaluseks oli omal ajal ka ameeriklane Francis Tumblety (umbes 1832–1903), kes tegutses arstina, kuid kellel tegelikult arstilitsentsi polnud. Ta võeti ühe mõrva ajal kinni, kuid tal õnnestus Ameerikasse põgeneda. Teda siiski Rappija Jackiks ei peeta, sest tal olevat olnud homoseksuaalsed kalduvused ning sellised inimesed tapvat pigem omasoolisi.
Austraalia bioloog Ian Findley on tulnud välja aga versiooniga, et Londoni sarimõrvariks võis olla naine. Üks naissoost kahtlusalune tollal ka oli – Mary Pearcey tunnistas üles oma armukese abikaasa Phoebe Hoggi tapmise ja poodi selle eest.
2006. aastal ilmus Inglise detektiivi Trevor Marriotti sulest raamat, milles ta arvab, et Rappija Jackiks võisid olla juhuslikult Londonisse sattunud meremehed. Tema arvates ei saanud tapjaks olla üks inimene kasvõi seetõttu, et kahe mõrvatud prostituudi surnukehad avastati 12 minuti jooksul. Tema järgi ei oleks mõrtsukas hakanud tapma teist ohvrit nii kiiresti, vaid tegeles pigem jälgede peitmise ja enda varjamisega.
Inglise ajaloolane Andrew Cook aga väidab, et naisprostituute tapnud kuulsa sarimõrtsuka mõtlesid välja ajakirjanikud, kes ühendasid mitu avastamata mõrva üheks kuriteoks ning esitasid seda sarimaniaki kätetööna, et suurendada oma ajalehe populaarsust. Cook on üpris kindel selles, et Rappija Jack on mitme kurjategija koondkuju.
Rappija Jacki uurijaid on maailmas nõnda palju, et selliste inimeste kohta on välja mõeldud koguni oma termin. Neid on hakatud inglisekeelses kirjanduses nimetama ripperoloogideks (Ripperologist), mis tuleneb saritapja ingliskeelsest nimest Jack the Ripper. Tõenäoliselt esitatakse tulevikus veel hulgaliselt teooriaid Rappija Jacki võimaliku päritolu ja elukäigu või muude temaga seotud asjaolude kohta, kuid ühes võib peaaegu kindel olla – tegeliku mõrvari nime ei saada kunagi teada.
Rappija Jackile omistatud viis nn kanoonilist mõrva
- august 1888 – Mary Ann Nichols (43)
- september 1888 – Annie Chapman (46)
- september 1888 – Elizabeth Stride (44)
- september 1888 – Catherine Eddowes (46)
- november 1888 – Mary Jane Kelly (25)
Rappija Jackile on omistatud hulgaliselt muidki mõrvu, allpool mõned tuntumad neist
- aprill 1888 – Emma Elizabeth Smith (43)
- august 1888 – Martha Tabram (39)
- november 1888 – Annie Farmer (40)
- detsember 1888 – Rose Mylett (29)
Illustratsioon Rappija Jackist väljaandes „Illustrated London News“ aastal 1888.
Allikas: wikipedia.org
