1889: Pariis sai rikkamaks Eiffeli torni võrra
Täna 134 aastat tagasi, 31. märtsil 1889. aastal heiskas insener Gustave Eiffel enda ehitatud hoone otsa Prantsusmaa riigilipu – külastajatele avati Eiffeli torn. Kuigi algselt oli see mõeldud ajutise ehitisena, siis hiljem otsustati torni mitte lammutada.
Allan Espenberg
Torni ehitamine oli ajastatud arvestades 1889. aasta maailmanäitusega, kus riigid pidid esitlema oma tehnoloogilisi ja teaduslikke saavutusi. Ametiasutustele esitati 107 projekti võimaliku ehitise kohta, kuid teostusõigus anti tolle aja kõige ambitsioonikamale ideele, mille autoriks oli prantsuse insener Gustave Eiffel koos oma kolleegidega. Nad tegid ettepaneku püstitada kivipostamentidele metalltaladest 300 meetri kõrgune torn. Massiivsed sambad pidid tipu poole kitsenema, moodustades omamoodi sibula kuju. Enne tööde algust leppis Eiffel linnavõimudega kokku, et 25 aasta pärast lammutatakse torn maha.
Torni ehitamist alustati 1887. aasta jaanuaris umbes 300 spetsialisti osavõtul. Tööd algasid vundamendi rajamisega: tehti valmis kivialus, millele hakati seejärel paigaldama sambaid. Esimene etapp viidi ellu viie kuuga. 1887. aasta juulis asusid töölised nelja sammast kokku panema.
Metallosade paigaldamine võttis sellise konstruktsiooni kohta aega rekordilised 22 kuud. Protsessi kiirendasid täpsed arvutused kümnendiku millimeetri täpsusega. Ehitamist hõlbustas ka asjaolu, et kõik detailid olid eelnevalt Eiffeli tehases Levallois-Perret’ linnas valmis tehtud. Kokku valmistati 18 tuhat koostisosa, millest ükski ei kaalunud töö mugavuse huvides üle kolme tonni. Detailid ühendati neetkinnitustega, mis tagas konstruktsiooni tugevuse.
Talad paigaldati millimeetrise täpsusega
1888. aasta aprilliks olid ehitajad valmis saanud torni esimese tasandi. See ehitusetapp oli üks keerulisemaid, kuna kogu konstruktsiooni stabiilsus sõltus alumise korruse tugevusest. Tööks oli vaja 30-meetriseid puittellinguid. Mõni kuu hiljem hakkasid töölised ehitama teist tasandit ega saanud enam hakkama ainult tellingutega. Seetõttu leiutati tõsteseadmetena mobiilsed kraanad, mis liikusid relssidel. Nii oli talade paigaldust võimalik reguleerida millimeetrise täpsusega. Mõne aja pärast ilmusid torni ka liftid.
Torn saadi täielikult valmis 1889. aasta märtsi lõpuks ehk paar kuud enne näituse algust. Kokku läks ehitusel vaja 2,5 miljonit neeti, 7,3 tuhat tonni malmi ja 60 tonni värvi. Eiffel pööras suurt tähelepanu ka ohutus- ja turvaprobleemidele: üle kahe aasta kestnud ehitusperioodil ei juhtunud objektil ühtegi surmaga lõppenud õnnetust.
Peagi saavutas torn laialdase tuntuse ja populaarsuse ning sai suureks vaatamisväärsuseks nii prantslaste kui välisturistide hulgas. Rajatise ehitamise eest pälvis Gustave Eiffel Auleegioni ordeni: seda auhinda peetakse Prantsusmaal kõrgeimaks eriteenete tunnustuse märgiks.
Tornil oli palju vastaseid
Juba Eiffeli torni ehitusse, aga hiljem selle tohutusse populaarsusesse suhtuti erinevalt ning teatud ringkondades tekitas torni olemasolu ägedat vastuseisu. Juba projekteerimisetapis süüdistati torni loojaid ehitise ebaelegantsuses. 1887. aastal avaldas Pariisi ajaleht Le Temps teate „Kolmesaja komiteelt“, mis sai nime torni kõrguse järgi. Silmapaistvad kultuuritegelased pöördusid kohalike võimude poole sõnadega: „Me protesteerime kogu oma jõu ja nördimusega prantslaste maitse jalge alla tallamise nimel selle kasutu ja koleda torni paigaldamise vastu.“ Ajakirjanduses hakkasid ilmuma Eiffelist karikatuurid ja sapised luuletused.
Ehitustöid aga ei peatatud ning torn sai ka pärast ehituse lõpetamist halvustavaid ja laitvaid hinnanguid. Prantsusmaal jutustati lugu kuulsast romaanikirjanikust Guy de Maupassantist, kes vaatamata sellele, et hoone talle ei meeldinud, käis sageli torni restoranis einestamas. Vastuseks õelatele märkustele ütles Maupassant, et külastab torni, sest „see on ainus koht kogu Pariisis, kust seda torni näha pole.“
Alates 20. sajandi algusest on Eiffeli torni esimese tasandi käsipuudele graveeritud Prantsusmaa silmapaistvate teadlaste ja inseneride, aga ka ehitise rajamisele kaasa aidanud inimeste nimed. Märgitud 72 nime hulgas on näiteks kuulus matemaatik Joseph-Louis Lagrange, Prantsusmaa esimeste raudteeliinide looja Jules Petiet, tross-sildade leiutaja Marc Seguin. Selle ülesande täitmisel pani Eiffel paika sõnade pikkuse – nimi pidi sisaldama maksimaalselt 12 tähemärki. Seetõttu pidi insener mõnest nimest loobuma, 72 perekonnanime hulgas ei ole jäädvustatud ka ühtegi naist.
Hitler käskis torni õhku lasta
Algselt ei plaaninud Pariisi võimud torni igaveseks alles jätta, vaid soovisid sellega ajutiselt demonstreerida riigi edusamme. Eksperdid arvavad, et torni päästis lammutamisest sellele 1908. aastal raadioantenni paigaldamine. Sealt oli võimalik signaali edastada kuue tuhande kilomeetri kaugusele. Esimese maailmasõja ajal sai ehitisest oluline punkt Saksa armee edasitungimist puudutavate teadete pealtkuulamisel.
Torn sai osaliselt kannatada, kui sakslased okupeerisid teise maailmasõja ajal Pariisi: lõigati läbi näiteks liftikaablid. 1940. aasta juulis saabus Pariisi Saksamaa liider Adolf Hitler, kes tegi ka kuulsa pildi veelgi kuulsama ehitise taustal. Prantsusmaa pealinn hämmastas diktaatorit, ta nimetas seda reisi oma elu „parimaks hetkeks“.
Neli aastat pärast reisi andis Hitler Pariisi komandandile kindral Dietrich von Choltitzile korralduse hävitada pealinna kuulsad kohad, kui vaenlased lähenevad: Choltitz pidi õhku laskma ka Eiffeli torni. Kindral aga ei täitnud Hitleri käsku, säilitades Prantsusmaa tuntuima vaatamisväärsuse. Hiljem sai kindral Pariisi päästja mitteametliku hüüdnime.
Tänapäeval on Eiffeli torn Pariisi kuulsaim sümbol ja üks populaarsemaid vaatamisväärsusi maailmas. Aastas külastab seda üle kuue miljoni inimese, kuid koroonaviiruse pandeemia rikkus muljetavaldava statistika – 2020. aastal käis ehitist vaatamas vaid 1,16 miljonit turisti. Tornist on saanud ka fotosessioonide meeliskoht: turistid „hoiavad“ näiteks torni oma peopesal, püüavad haarata kinni selle tipust või otsivad kogu Pariisist häid pildistamiskohti, et ehitis oma täies hiilguses kaadrisse püüda.
