1894: lõpp „doktor” Holmesi kuritegudele
Täna, 123 aastat tagasi ehk 17. novembril 1894. aastal arreteeriti Bostoni linnas Henry Howard Holmes, keda nimetatakse Ameerika Ühendriikide esimeseks ametlikult registreeritud sarimõrvariks. Kolme-nelja aasta jooksul saatis sadist ja maniakk Holmes teise ilma mitusada inimest. Kuna ta tükeldas ja hävitas laibad, siis ei saada kunagi teada tema ohvrite tegelikku arvu.
Holmes, kelle päris nimi oli Herman Webster Mudgett, võeti kinni kelmuste ja varguste eest. Ta pettis kindlustuskompaniidelt raha välja, jättis omandatud kauba eest tasumata, varastas hobuseid jne. Kuigi politseil oli mõningaid kahtlusi, et Holmes on tegelenud ka tapmistega, polnud tema vahistamise ajal selle kohta mitte ühtki otsest süütõendit.
Holmesi tippsaavutuseks tuleb pidada kolmekorruselist hotelli, mille ta ehitas spetsiaalselt oma jubedate kuritegude sooritamiseks ja millele pandi hiljem nimeks „mõrvaloss” või „tuhande ohvri maja”. Holmes ostis pettusega ühe krundi Chicagos ja ehitas sinna hotelli, mille kohalikud ristisid koheselt lossiks. Lisaks hotellile asusid hoones ka kaubandusärid, näiteks esimesel korrusel olid apteek ja mitu poodi.
Kahel ülemisel korrusel asusid aga Holmesi kontori kõrval veel kümned akendeta toad, telliskiviseinteni juhtivad koridorid, mitte kuhugi viivad trepid, üksnes väljastpoolt avatavad uksed, butafoorsed seinad. Holmes kasutas hoone ehitamisel mitut ehitusettevõtet vaheldumisi, et keegi peale tema ei saaks aimu maja planeeringust. Lisaks oli ta nii kaval, et palkas ehitajad katseajaks, mille lõppemisel vallandas ta nad ilma töötasu maksmata. Seejärel võttis ta tööle uued ehitajad ja talitas samamoodi.
Holmes oli terava mõistuse ja suure fantaasiaga mees. Sageli võttis ta mööblit ja muid esemeid võlgu ning hiljem keeldus neid tagastamast. Näiteks ostis ta hiiglasuure terasseifi, mille paigutas keset maja ja seejärel ehitas seifile seinad ümber. Kui müüja tahtis seifi, mille eest Holmes keeldus maksmast, ära viia, polnud see enam võimalik.
Kui hotell valmis sai, asus Holmes täie innuga oma kuritegelikke plaane ellu viima. Peamiselt olid tema ohvriteks hotellis töötavad naised, nende kallimad ja hotelli külastajad, keda ta suure naudinguga piinas ja tappis. Mõned ohvrid suleti tubadesse, kuhu ta laskis gaasi ja seeläbi nautis inimeste piinlemist. Teised jälle pandi helikindlatesse ruumidesse ja jäeti sinna nälga surema. Üheks Holmesi lemmikmooduseks oli ohvrite sulgemine tulekindlasse seifi ja lämbuvate inimeste karjete kuulamine. Samas tappis ta ka traditsioonilisel moel: ühe inimese lõi Holmes surnuks tooliga, teisel purustas pealuu metalltoruga. Nagu sarimõrvar ise kinnitas, olevat ta saanud ohvrite piinamisest esteetilist naudingut.
Laibad muutis Holmes korralikeks skelettideks ja müüs meditsiinikoolidele, kus ei tuntud absoluutselt huvi skelettide päritolu kohta. Mõned surnukehad viskas Holmes tulle, misjärel paigutas järele jäänud säilmed lubjatünni, et lagunemine oleks täielik.
Kõigi nende toimingute läbiviimiseks olid Holmesi käsutuses kaks hiiglasuurt ahju, gaasikambrid, happetünnid, erinevad mürgid, lahkamislaud, suur hulk erinevaid arstiriistu ja piinamisvahendeid ning isegi piinapink. Surnukehade töötlemiseks ja utiliseerimiseks oli seadmestatud „hotelli” kelder.
Pärast Holmesi arreteerimist korraldati hotell-lossis läbiotsimine. Hoone valvur rääkis politseile, et tal polnud kunagi lubatud minna ülemistele korrustele. Seejärel avastasid politseinikud hoonest hulgaliselt võimalusi, kuidas „doktor” oma ohvreid tappis ja laipadest vabanes. Leiti ka palju laipu, aga kuna need olid väga halvas seisukorras, siis polnud võimalik kindlaks teha surnukehade arvu, kuid arvatakse, et seal leidis oma otsa vähemalt 200 inimest. Kui näiteks 1893. aastal toimus Chicagos ülemaailmne näituslaat (Chicago World’s Fair), siis üüris Holmes hotellitube turistidele. On andmeid, et sel ajal jäi teadmata kadunuks umbes poolsada turisti, mille taga on nähtud Holmesi kätt.
- aastal puhkes piinahotellis tulekahi ja see põles maani maha. Holmes ise aga hukati 34aastasena Moyamensingi vanglas 1896. aastal. Isegi pärast seda jätkas ta aga surmade põhjustamist. On teada, et naine, kes rääkis politseile salaruumide olemasolust hotellihoones, tegi 1914. aastal enesetapu. Naise sugulaste väitel olevat teda viinud ahastuse äärele õudsed unenäod Holmesist.
Kuigi sarimõrvar tunnistas end kohtus süüdi 27 inimese tapmises, arvatakse, et tema ohvreid oli mitu korda rohkem. Oletatakse, et ta võis tappa kuni 350 inimest. Eriti rohkesti oli tema ohvrite hulgas blonde naisi, kuid oli ka mehi ja isegi lapsi.
Kuna Holmes muutis ülekuulamistel mitu korda oma tunnistusi, siis pole tänaseni teada, mis tema jutust vastab tõele ja mis mitte. Vandekohtunikele selgitas Holmes oma tapahimu järgmiselt: „Juba sündides oli mu hinges saatan. Ma ei suutnud jätta tapmata, nagu ei saa vaikida ka inspiratsiooni saanud luuletaja.”
Holmesi sooviks oli, et ta maetaks nii, et tema surnukeha poleks võimalik välja kaevata ja tükkideks raiuda, nagu ta ise oli teinud oma ohvritega. Nii maetigi ta kirstus, mis täideti eelnevalt betooniga.
Käesoleval aastal viidi läbi Holmesi surnukeha ekshumeerimine, sest kuulduste järgi olevat Holmes 1896. aastal maksnud vangivalvuritele, et tema asemel poodaks üles keegi teine ja tal lubataks põgeneda. Siiski kinnitasid teadlased, et kuulujuttudel pole alust ja hauas olid Holmesi säilmed.
Muide, Holmesi on peetud Inglismaal tegutsenud kuulsaks Rappija Jackiks. Vähemalt nii väidab tänavu telekanalis History esilinastunud teleseriaal.
Allan Espenberg
Henry Howard Holmes. Allikas: en.wikipedia.org
Holmesi „loss“. Allikas: en.wikipedia.org
