1894: Nikolai II abiellus Hesseni printsessiga

Täna 127 aastat tagasi, 26. novembril 1894. aastal toimus Venemaal ülitähtis sündmus: Talvepalee suures kirikus pandi paari napilt kuu aega varem troonile tõusnud keiser Nikolai II ja Hesseni printsess Victoria Alix, kes võttis endale venepäraseks nimeks Aleksandra Fjodorovna.

Allan Espenberg

Tollal ei osanud keegi ettegi kujutada, et see jääb Venemaa monarhide viimaseks pulmaks. Tseremoonia ise oli sellise sündmuse standardite kohta Romanovite õukonnas suhteliselt tagasihoidlik. Asi oli selles, et mõned nädalad varem oli surnud keiser Aleksander III ning riik ja õukond olid veel suures leinas.

Vene 16aastane troonipärija Nikolai Aleksandrovitš ja Hesseni 12aastase printsess Victoria Alix kohtusid esimest korda 1884. aastal, kui printsessi vanem õde Elisabeth (õigeusunimega Jelizaveta Fjodorovna) abiellus Nikolai onu, suurvürsti Sergei Aleksandrovitšiga. Teist korda saabus Hesseni suurhertsogi Ludwig IV tütar Venemaale 1889. aastal, kui viibis Peterburis poolteist kuud.

Printsessi ja kroonprintsi vahel tekkis tugev sõprus, mis muutus peatselt sügavaks kiindumuseks. Nikolai oli saksa kaunitarist nii sisse võetud, et tõotas endale temaga abielluda, astudes sellega vastu oma vanematele, kes pakkusid talle naiseks Prantsuse printsessi. Nikolai isa, keiser Aleksander III keeldus andmast õnnistust poja abiellumisele printsess Alixiga, põhjendades keeldumist poja noorusega.

Siiski kihlus Nikolai printsessi Victoria Alix Helena Louise Beatricega 1894. aasta aprillis Saksamaal, olles eelnevalt selleks saanud loa ka oma haigelt isalt. Sama aasta oktoobris sai Alix aga kiireloomulise kutse tulla Venemaale: keiser oli jäänud raskesti haigeks. Vene tsaaride Livadia residentsis Krimmis, kus imperaatorit raviti, kogunes kogu Romanovite perekond. Nähes oma poja otsustavust abielluda ja aimates ette oma peatset surma, andis keiser Aleksander III sellele abielule oma õnnistuse.

Abiellumine sügava leina tingimustes

20. oktoobril 1894 suri keiser Aleksander III ja troonile sai tema poeg Nikolai II nime all. Seejärel, 21. oktoobril võttis Alix vastu õigeusu ning tema nimeks sai keisrinna Aleksandra Fjodorovna. Keiser Aleksander III matused toimusid Peeter-Pauli katedraalis 7. novembril ning riik vajus terveks aastaks leina. Algul lükati uue keisri pulmad aasta võrra edasi, kuid hiljem otsustati siiski protsessi kiirendada, et ametlikult tugevdada Aleksandra positsiooni Venemaal.

Nii toimuski 26. novembril 1894 Talvepalee suures kirikus uue keisri Nikolai II äärmiselt tagasihoidlik ja suurest leinast mõjutatud abielutseremoonia Hesseni printsessiga. Nikolai oli husaarivormis, Alix kandis hõbedast kleiti, pika slepiga kuldset brokaatmantlit, teemantkaelakeed. Naise pead kaunistas teemantkroon.

Tuleb märkida, et Romanovite dünastia kolme sajandi jooksul abiellusid vaid üksikud tsaarid ja keisrid pärast seda, kui olid tõusnud troonile. Esimest korda juhtus see Romanovite dünastia asutaja Mihhail Fjodorovitšiga, kes juba kroonituna abiellus kaks korda: 1624. aastal printsess Maria Dolgorukovaga ja 1626. aastal Jevdokia Strešnevaga. Sama juhtus Mihhaili poja Alekseiga, kes abiellus samuti kaks korda pärast tsaarikrooni omandamist: 1648. aastal võttis ta naiseks Maria Miloslavskaja ja 1671. aastal Natalja Narõškina.

Veel abiellusid tsaaridena Ivan V ja tema vend Peeter I 1684. ja 1689. aastal vastavalt preilide Praskovja Saltõkova ja Jevdokia Lopuhhinaga. Tõsi, tuleb arvestada, et Ivan ja Peeter said kaastsaarideks 1682. aastal, kui Ivan oli 16aastane ja Peeter vaid kümneaastane. Ja 1894. aastal võttis naise Nikolai II, kes oli samuti abiellumise ajaks juba troonile saanud.

Õnnelik abielu ja kohutav lõpp

Nikolai II pulmapäev langes kokku tema ema, keisrinna Maria Fjodorovna sünnipäevaga, kes sai samal päeval 47aastaseks. 26. novembril 1847. aastal sündinud Maria Fjodorovna oli keiser Aleksander III abikaasa ning temagi polnud pärit Venemaalt: ta oli Taani kuninga Christian IX ja Hessen-Kasseli printsessi Louise tütar. Maria Fjodorovna sõnul oli see pulm matuste jätkuks, millega seoses ei teinud noor kuninglik paar terve järgneva aasta jooksul ühtegi reisi ja jõudis harva ka avalikkuse ette. Leina tõttu nimetati Nikolai II abiellumist ka „maailma kõige kurvemaks pulmaks“.

Nikolai meenutas, et pulmapäev oli talle ja tema noorele naisele suureks piinaks: „Mõte, et meie kallis, piiritult armastatud isa ei ole meie juures ja et sa oled perest kaugel ja täiesti üksi, ei jätnud mind pulmade ajal. Pidin kogu jõust pingutama, et mitte kirikus kõigi ees nutma puhkeda.“

See abielu osutus aga inimlikust seisukohast väga edukaks. Abikaasad armastasid teineteist kogu elu ja nende perre sündis üheksa aasta jooksul viis last: suurvürstinna Olga, suurvürstinna Tatjana, suurvürstinna Maria, suurvürstinna Anastassija ja troonipärija Aleksei.

Kümme päeva pärast pulmi kirjutas Nikolai: „Iga päev, mis möödub, õnnistan Issandat ja tänan teda hingesügavustest õnne eest, mille ta mulle on andnud! Inimesel ei ole õigust soovida suuremat või paremat heaolu siin maa peal. Minu armastus ja austus kalli Alixi vastu kasvab pidevalt.“

Keiserliku paari sidemete tugevust tõendab asjaolu, et kahekümne aasta pärast, 1914. aastal kirjutas Nikolai peaaegu sama: „Ma ei suuda uskuda, et täna on meie 20. pulma-aastapäev! Issand õnnistas meid haruldase pereõnnega. Kui vaid suudaks elu lõpuni olla sellise suure armuanni vääriline.“

Nikolai ja Aleksandra said unikaalseks abielupaariks, kelle kohta võib öelda, et nad olid õnnelikult abielus kogu elu ja surid sõna otseses mõttes ühel ja samal päeval. Tõsi, nad ei surnud üksi, vaid koos kõigi oma viie lapse, arsti, koka, teenri ja toatüdrukuga. See juhtus 17. juulil 1918. aastal Jekaterinburgis kaupmees Ipatjevi häärberi keldris, kui nad revolutsiooniga võimule tulnud bolševike ja Lenini korraldusel maha lasti.

Pulmajärgsel õhtul kirjutas Alix prohvetlikud sõnad Nikolai päevikusse: „Kui see elu on läbi, siis kohtume uuesti teises maailmas ja jääme kokku igavesti.“