1902: vulkaanipurse hävitas hetkega suure linna

Täna 118 aastat tagasi, 8. mail 1902. aastal purskas Kariibi meres asuval Martinique’i saarel Pelée vulkaan, millest sai eelmise sajandi ohvrirohkeim vulkaanipurse, kuna selles hukkus hinnanguliselt kuni 40 000 inimest.

Allan Espenberg

Montagne Pelée (tõlkes: Kiilaspäine mägi) vulkaan asub Martinique’i saare põhjaosas ja on selle kõrgeim tipp. Vulkaani kõrgus on 1397 meetrit, jalami diameeter 15 kilomeetrit. Ovaalse kujuga kraater on suurusega 1000×750 meetrit. Pelée jalamil asub tänapäeval vulkaanimuuseum. Viimati purskas Pelée vulkaan aastatel 1929–1932, kuid kõige suurem tragöödia leidis aset sajandi alguses.

Tegelikult hakkas vulkaan aktiivsuse märke näitama juba 150 aastat enne 1902. aasta katastroofi. Alates 18. sajandi keskpaigast kuulsid Martinique’i saare elanikud aeg-ajalt kärgatusi, plahvatusi ning tugevat kõminat, mis tuli maa alt. Aga 1753. aastal paiskas vulkaan esmakordselt välja tuleleeke ning järgnevatel aastatel registreeriti veel umbes 30 taolist juhtumit. Seejärel jäi vulkaan mõneks aastaks vait, siis plahvatas uuesti ja vaikis jälle aastakümneks.

Kuna uued plahvatused, poole sajandi jooksul toimunud harvad gaasipursked ja leegitsemised ei mõjutanud eriti palju kohalike elanike igapäevaelu, siis harjusid inimesed vulkaani veidrustega ning ei näinud selles enam ohtlikku ja hirmuäratavat naabrit.

Vulkaan hakkas aktiviseeruma 1902. aasta aprillis ning katastroof puhkes kuu aega hiljem – 8. mail umbes kella 8 paiku hommikul. Purskamine algas ootamatult. Vulkaani jalamile tekkinud praost purskas välja tohutu hallikat värvi lõõmpilv, mis koosnes laavast, aurudest ja gaasidest. See tõusis ülespoole ja seejärel tormas mürisedes mööda mäekülge alla Saint-Pierre’i linna suunas, mis asus vulkaanist 8 kilomeetri kaugusel.

Kaks ellujäänut

Gaasi- ja tuhavool pühkis mõne minuti jooksul maapinnalt ilusa ja õitsva Saint-Pierre’i linna, mida senini oli nimetatud Kariibi mere pärliks, ning lisaks hävitas sadamas seisnud 17 aurulaeva. Ainult ühel briti aurikul, mis kandis nime Roddam, õnnestus suurte raskustega lahest põgeneda, kuigi ka sellel laeval purunesid mastipuud ja kogu laevatekk oli kaetud suitseva tuhaga.

Kõik linnas olnud inimesed hukkusid tulikuumade gaaside tagajärjel, puud tiriti koos juurtega välja ja põlesid tuhaks. Surma said ka Prantsusmaa valitsusdelegatsiooni liikmed, kes olid saabunud uurima vulkaani seisukorda. Sealhulgas hukkus ka tuntud kunstnik, Ukrainas prantslase ja poolatari perre sündinud Paul Merwart (1855–1902).

Linnaelanikest jäid ellu vaid kaks inimest. Linnavangla maa-aluses üksikkongis istunud 27-aastane Louis-Auguste Cyparis (teise nimega Ludger Sylbaris), kes oli saanud karistada sõbra ründamise eest mõõgaga, leiti elusana neli päeva pärast purset. Ta oli jäänud ellu tänu akendeta kongile, kuhu ei pääsenud sisse ei gaas ega tuhk. Hiljem anti talle armu ja ta ühines tsirkusetrupiga, käies jutustamas oma imelist pääsemislugu. Ta suri 55-aastasena.

Teiseks ellujäänuks oli äärelinnas elanud kingsepp Léon Compere-Léandre, kes vaatamata saadud põletushaavadele elas veel 34 aastat. Tema maja jäi lõõmpilvest niivõrd kaugele, et mees pääses vaid vigastustega, kuigi temaga samas majas elanud veel mitu inimest hukkusid. Léonil oli lihtsalt ropult õnne.

Täpset hukkunute arvu ei õnnestunud kindlaks teha ja praegusel ajal pole see enam ka võimalik. Asi oli selles, et linnas elas ametlikult umbes 28 000 inimest, kuid lisaks nendele olid linnas endale elukoha leidnud suur hulk põgenikke küladest, mis asusid plahvatanud mäe nõlvadel. Seetõttu oletavad ajaloolased, et kõige tõenäolisemalt võis vulkaanipurskes hukkuda 36 000 kuni 40 000 inimest.

Mäest alla tulnud rusuvoolu jõud oli niivõrd suur, et linnaväljakul seisnud ja mitu tonni kaalunud monument veeti mitu meetrit edasi. Gaaside kõrgest temperatuurist võis saada aimu veinipudelitest, mille kaelad olid kuumuse tõttu kõveraks paindunud. Vulkaani vahetu ümbrus oli kahe kilomeetri raadiuses kaetud suurte kividega.

Purske ajal ei toimunud laava väljavoolu, kuid hiljem kerkis vulkaanist välja tohutusuur laavatropp terava kalju kujul (kõrgus 375 meetrit, läbimõõt kuni 100 meetrit). Umbes aasta pärast hakkas see teravik järk-järgult purunema ja vulkaan sai tagasi endise kuju. Martinique’i saare piirkonnas merepõhjas toimunud uuringud näitasid hiljem, et see vulkaani sisemusse tekkinud kalju langes mitusada meetrit allapoole.

1902. aasta vulkaanipurse oli ainulaadne oma toimumise mehhanismi poolest, sest see ei alanud tipust, vaid mäenõlvadelt. Pärast seda sündmust võtsid vulkaaniteadlased kasutusele uue termini – Pelée-tüüpi purse, mida iseloomustab lõõmpilvede esinemine.

Aga Pelée vulkaan purskas veel 1929. aastal, kuid tookord enam suurt kahju ei tekitanud. Vulkaan on praegugi aktiivne. Saint-Pierre’i linna ei ehitatud enam kunagi täies hiilguses ja ulatuses üles, kuigi mõned külad samasse kohta tekkisid. Praegu on selles piirkonnas elanikke 5000 ringis.

Kaks lühifilmi

Juba 1902. aastal väntas Prantsusmaa kuulus filmimees Georges Méliès ligi kaheminutilise tummfilmi, millele pandi pealkirjaks „Vulkaani purskamine Martinique’i saarel“ („Éruption volcanique à la Martinique“). Filmi kohta nii palju, et tagaplaanil on näha Pelée mäge, aga esiplaanil laiutab Saint-Pierre’i linn. Alguses vulkaan tossab nõrgalt, kuid ajapikku hakkab laava üha rohkem ja tugevamini vulkaanist välja purskama. Filmi lõpuks on kogu linn tuleleekides. Kuigi vulkaani rollis oli makett ja hooneteks olid mängumajad, tuli film sedavõrd tõetruu, nagu oleks režissöör filminud seda kohapeal.

Samal aastal, veidi enne Méliès’ filmi tegi Pelée vulkaanipurskest lühifilmi teinegi prantslane. Režissöör Ferdinand Zecca film kandis nime „Martinique’i katastroof“ („La Catastrophe de la Martinique“) ja seegi oli lavastatud: neljast kaasatud inimesest üks süütas väävli, teine suunas suitsu suure kilbiga õigesse kohta, kolmas puistas laiali saepuru (tuha) ja neljas loksutas kausis vett, mis pidi imiteerima suuri laineid.

Foto: commons.wikimedia.org