1907: esimene inimene tõusis helikopteril õhku
Täna 113 aastat tagasi, 13. novembril 1907. aastal sooritas esimene inimene maailmas õhulennu helikopteriga. Selle saavutusega sai hakkama prantsuse mehhaanik ja leiutaja Paul Cornu, kes oli sellal 26 aastat vana.
Allan Espenberg
1881. aastal sündinud Paul Cornu oli pere vanim laps, kusjuures lapsi oli selles peres viisteist. Poiss oli üheksa aastane, kui pere kolis elama Lisieux’ linna Normandias. Kuna väikeärimehest isal oli perekauplus, mis müüs autosid, jalg- ja mootorrattaid, siis abistas väike Paul meelsasti sageli oma isa. Nii aitas poiss parandada erinevaid rattaid ja õmblusmasinaid ning mõtles välja uut tüüpi jalgrattaid.
Juba lapseeast alates oli Paulil suur tung leiutamise poole, mida tema isa ka igati tunnustas. Juba 14-aastaselt tegi Paul oma esimese tõsisema leiutise, kui konstrueeris temperatuuri reguleerija inkubaatori jaoks. Umbes samal ajal joonistas ta ka dirižaabli ehitamise plaani.
1907. aastaks oli Paul Cornu arvel juba hulgaliselt erinevaid leiutisi: mootoriga jalgratas, rotatiivmootor, auru jõul liikuv kolmerattaline jalgratas. Lisaks oli ta projekteerinud väikse auto kahe sisepõlemismootoriga ja ilma käigukastita.
Kuid maapealsete transpordivahendite kõrval hakkas noormees üha suuremat huvi tundma lennunduse ja õhusõidu vastu. Nii unistas ta leiutada vertikaalselt õhku tõusvat ja maanduvat lennuaparaati, mis tema arvates oleks tunduvalt kasulikum õhusõiduk kui aeroplaan. Vaatamata sellele, et Leonardo da Vinci oli juba enam kui neli sajandit varem teinud jooniseid mitmesugustest helikopterilaadsetest lennuaparaatidest, polnud senini veel kellelgi olnud õnne tõsta mõni helikopterimudel õhku.
Kõigepealt lõi Cornu kahe propelleriga helikopteri mudeli, mille pani liikuma väike mootor, millel oli ainult kaks hobujõudu. Selle aparaadi kaal oli kõigest 13 kilogrammi ning see tegelikkuses ka funktsioneeris. Cornu demonstreeris oma kopterit 4. oktoobril 1906. aastal kohaliku kolledži sisehoovis. Üllatunud publiku ees tõusis väike helikopter õhku.
Püsis õhus 20 sekundit
Paul Cornu oli esijoones leiutaja, mitte ärimees, mistõttu polnud tal võtta kusagilt raha oma edasiste ideede realiseerimiseks. Aga pärast seda demonstratsioonlendu sai Cornu paugupealt kuulsaks ja tema andest hakati kõikjal rääkima, sealhulgas ka ajakirjanduses. Nüüd tuli mehele appi tema enda kodulinn, mis aitas lahkete annetajate abil leidurit rahaliselt, mistõttu Cornu sai asuda ehitama suuremat ja võimsamat kopterit, mis oleks suuteline õhku tõstma ka inimese.
Lennunduse algusaegadel tehti paljud leiutised iseõppinud andekate üksikinimeste poolt, nagu selleks oli ka Paul Cornu. Seejuures korraldati samal ajal sageli auhinnafondidega võistlusi, mis innustasid leiutajaid uusi asju välja mõtlema. Ühe taolistest auhindadest asutas Pariisi jurist ja filantroop ning Prantsusmaa lennuklubi asutaja Ernest Archdeacon (1863–1950). Võitja võis arvestada 50 000 frangiga, kui ta suudab õhust raskema lennuaparaadiga tõusta ühe kilomeetri kõrgusele. Muide, 1908. aastal sai Archdeacon’ist väidetavalt esimene Euroopa reisija aeroplaanil, mida piloteeris Henri Farman.
Töö lennumasina kallal võttis palju aega ja energiat ning sellele kulus terve aasta. Cornu helikopteril oli kaks kahe labaga tiivikut. Taoline skeem oli valitud reaktiivmomendi tasakaalustamiseks. Raam oli valmistatud õhukeseseinalistest torudest ning mootoriks oli 8-silindriline ja 24-hobujõuline vesijahutusega „Antoinette“.
13. novembril 1907 suutiski Cornu oma kopteri maast üles tõsta ja sooritada esmakordselt vertikaallennu. 260 kilogrammi kaalunud lennuaparaat koos leiutajaga tõusis pooleteise kuni kahe meetri kõrgusele maapinnast ja püsis õhus umbes 20 sekundit. Teistel andmetel kerkis kopter maapinnast siiski vaid 50 kuni 60 sentimeetri kõrgusele.
Cornu peamiseks saavutuseks oli katse muuta kopter juhitavaks. Selleks paigaldas leiutaja propellerite alla spetsiaalsed alused, mis tõrjudes propelleritelt tulevat õhuvoolu andsid lennumasinale teatava manööverdusvõime. Ehkki Cornu kopter oli ikkagi halvasti juhitav, oli ta probleemi lahendamisele väga lähedal ja tegutses õiges suunas.
Pealtvaatajad olid „lendava jalgratta“ lennust vaimustuses. Vaatamata sellele, et Cornu teenis oma leiutisega hulgaliselt raha, jäi tal Archdeacon’i poolt välja pandud peaauhind siiski saamata. Selle võitis aasta hiljem teine prantslasest aviaator Henri Farman, kes tõusis oma lennukiga kilomeetri kõrgusele.
Õnnetu surm pommiplahvatuses
Paul Cornu ei jäänud saavutatule pidama, vaid jätkas nii leiutamist kui inseneritööd. Samal ajal polnud tal aega pere jaoks, mistõttu jäi ta elu lõpuni vallaliseks ja tal polnud ka lapsi. Aga suri ta Teise maailmasõja ajal 1944. aastal, kui liitlasväed pommitasid Prantsusmaa rannikut ja alustasid maabumist Normandias. Selle rünnaku käigus sai Cornu elumaja pommitabamuse ja leiutaja hukkus.
Cornu originaalhelikopter pole säilinud, aga 2007. aastal ehitati jooniste abil Prantsusmaal selle koopia. Selle katsetused näitasid, et lennuaparaat on tõepoolest suuteline maapinnalt õhku tõusma, kuid seda juhtida polnud lennu ajal võimalik. Teise koopia Cornu helikopterist ehitasid samal aastal sakslased Bückeburgi kopterimuuseumi tarbeks.
Aga esimese eduka vertikaallennu korraldasid prantslastest vennad Louis ja Jacques Bréguet, keda juhendas professor Charles Richet. See toimus 24. augustil 1907. aastal ja seda kuupäeva loetaksegi helikopteri sünnipäevaks. Vendade kopter polnud juhitav, selles polnud pilooti ja lend toimus köie abil. Kopter, mis kaalus 578 kilo ning oli varustatud kahe mootori ja nelja propelleriga, tõusis poole meetri kõrgusele maapinnast ja püsis õhus umbes minuti. Kuu aja pärast kordasid vennad kopterikatset ja siis suudeti tõsta kopter juba pooleteise meetri kõrgusele. Sellele vaatamata sai just Paul Cornu esimeseks vertikaalselt õhku tõusnud lennumasina piloodiks.
