1907: sündis ekstravagantne kunstnik Frida Kahlo
Täna on tema 111. sünniaastapäev, tuleval nädalal aga möödub tema surmast 64 aastat. Ta sündis 6. juulil 1907 ja suri 13. juulil 1954. Tegemist on intrigeeriva eluloo ja šokeeriva loominguga kuulsaks saanud Mehhiko maalikunstniku Frida Kahloga.
Allan Espenberg
Frida Kahlo tegelik nimi oli Magdalena Carmen Frieda Kahlo y Calderón, kuid kunstnikuna hakkas ta kasutama lühemat varianti. Tema isa Guillermo oli Ungari päritolu Saksa juut, kellest Mehhikosse emigreerudes sai tuntud fotograaf. Ema Matilde oli aga kohalik mestiits.
Traagiline liiklusõnnetus
Frida suurimaks eeskujuks oligi isa, kes õhutas tagant tütre intellektuaalset iseseisvumist ja teadmishimu. Fridal oli isaga parem läbisaamine kui emaga ja just isa oli talle mitmel puhul suureks toeks. Näiteks kui Frida põdes kuueaastaselt lastehalvatust, siis oli tema eest hoolitsejaks eeskätt isa. Lastehalvatuse tagajärjel tüdruku parem jalg kängus, mistõttu kutsuti teda sageli Puujala-Fridaks.
Mõned aastad enne Frida sündi ehitas isa perekonnale maja, mida hakati kutsuma Siniseks Majaks (Casa Azul), millest sai Fridale peaaegu kõige tähtsam asi maailmas. Ta sündis, kasvas, elas ja suri selles majas.
Kui Frida asus 1922. aastal ettevalmistuskooli õppima, siis võltsis ta oma vanust. Ajaloolaste arvates valis ta oma sünniaastaks 1910. aasta seetõttu, et siis algas Mehhiko revolutsioon, mille ideaalidega sidus neiu end jäägitult. Ta väljendas sidet Mehhiko rahvaga nii oma kunstis kui riietuses, käitumises ja kodu kaunistamises.
17. septembril 1925, kui Frida sõitis koos oma peigmehe Alejandroga koolist koju, põrkas buss kokku trammiga. Katastroofis hukkus mitu inimest. Frida jäi küll ellu, kuid vigastused olid kohutavad.
Tema selgroog oli kolmest kohast katki, murdunud olid ka rangluu ja paar roiet. Parema jala sääreluu oli purunenud üheteistkümneks tükiks ja jalalaba oli lömastatud. Raskelt viga said ka õlg, käsi, vaagnaluu, siseelundid.
Ainult erakordne tugevus ning elutahe aitasid noorel naisel ellu jääda ja isegi paraneda. Seda, et ta uuesti käima hakkas, peeti tollal suureks imeks.
Elevandi ja tuvi liit
Frida oli alles kooliõpilane, kui ta vaimustus Mehhiko ühe suurema kunstniku Diego Rivera töödest, aga ka temast kui mehest. Juba 15aastasena tõotas Frida: „Minu sooviks on saada Diego Riveralt laps ja kunagi ma ütlen talle seda.”
Liiklusõnnetuse tõttu möödus aastaid, enne kui Frida võis minna imetlema Rivera ülisuuri seinamaalinguid. Nende suhe arenes kiiresti ja ühel koosviibimisel Sinises Majas küsis Frida isa Riveralt: „Ma näen, et te olete minu tütrest huvitatud?” mille peale mees vastas jaatavalt. Guillermo Kahlo hoiatas muiates, et Frida on nutikas kui saatan ning andis paarile oma õnnistuse.
42aastane Rivera ja 22aastane Frida abiellusid 1929. aastal. Pruut oli indiaanirõivastes, samal ajal kui peigmees kandis ülikonda. Abielu nimetati elevandi ja tuvi liiduks, sest Rivera oli suurt kasvu ja paks, Frida aga väike, sale ja väga ilus. Kõikjal, kus naine käis, jäid inimesed seisma ja imetlesid teda.
Lapsi neil ei olnud ja nad elasid üpris vabameelset elu. Kummalgi oli hulgaliselt armukesi, kusjuures Fridal nii mehi kui naisi. Riveral oli näiteks suhe Frida noorema õega, Fridal jälle vene poliitiku Lev Trotskiga ja prantsuse kirjaniku André Bretoni naisega.
Lõpuks otsustasid nad 1939. aastal oma abielu lahutada. Kuid Rivera sügav armastus Frida vastu ei lakanud ja aasta pärast palus ta Fridat uuesti naiseks. 1940. aastal abiellusidki nad teistkordselt ja jäid nüüd kokku kuni Frida surmani.
Ohtralt autoportreesid
Pärast liiklusõnnetust, voodisse kipsi aheldatuna, hakkas Frida maalima, millega ta tegeles elu lõpuni. Tema emotsionaalsed maalid on lummanud nii kuulsaid kunstnikke kui lihtsaid kunstihuvilisi. Ta valas lõuendile oma viha abielu, raseduse katkemise, füüsiliste valude pärast. Veel meeldis talle näidata sündi ja surma, laipu, maisest kehast vabastatud inimorganeid, ühesõnaga kõike inimese ja ta kehaga seotut.
Eriti ohtralt maalis Kahlo iseend, umbes kahesajast teosest seitsekümmend on autoportreed. „Ma maalin ennast seetõttu, et ma olen tihti üksi, seepärast, et ma olen inimene, keda ma kõige paremini tunnen,” ütles ta. Sageli jäädvustas ta end koos lemmikloomadega, öeldes, et need on talle kui lapsed.
Kriitikute arvates väljendas kunstnik autoportreede kaudu oma biseksuaalsust ja lesbilisust, sõprade meelest olevatki tal kõige võimsam armuafäär olnud iseendaga.
Teisalt on maniakaalset huvi autoportreede vastu põhjendatud iselaadse ellujäämisteraapiaga, võõrutamisega füüsilistest ja vaimsetest piinadest. Pidi ta ju taluma aastate jooksul üle 30 operatsiooni, kandma erinevaid raud- ja plastikkorsette. Ta tarbis rohkelt alkoholi, rohtusid, sigarette, et vähendada oma füüsilisi valusid. Veidi enne surma amputeeriti tal ka parem jalg. Seetõttu pole imestada, et Frida Kahlo püüdis end mitu korda tappa.
Frida ainus personaalnäitus toimus 1953. aastal. Arstid keelasid tal küll sinna minna, kuid kangekaelne daam laskis end näitusesaali viia kanderaamil ja lebas avamise ajal voodis galerii keskel. Vähem kui aasta hiljem ta suri. Tema päeviku viimased read kõlavad: „Ma loodan, et minu lahkumine on rõõmus ja soovin, et ei peaks kunagi tagasi pöörduma.”
Frida Kahlo 1932. aastal, pildistanud tema isa Guillermo Kahlo.
Allikas: wikipedia.org
