1911: Pariisi muuseumist virutati „Mona Lisa“

109 aastat tagasi, 21. augustil 1911. aastal pandi Prantsusmaa kuulsast kunstimuuseumist Louvre’ist pihta maailma üks tuntuim maal „Mona Lisa“, mis jäi kadunuks tervelt kaheks aastaks.

Allan Espenberg

Eelmise sajandi alguses polnud „Mona Lisa“ sugugi nii tuntud ja populaarne kui tänapäeval. Kogu maailmas sai see mitu korda kuulsamaks tänu jultunud röövile, mis pandi toime päise päeva ajal.

22. augustil 1911 sisenes kunstnik Louis Béroud Pariisi kuulsaimasse muuseumi ja suundus saali Salon Carré poole, kus viimased viis aastat oli rippunud Leonardo da Vinci maal „Mona Lisa“. Ta külastas seda kohta sageli, sest joonistas maalist koopiat. Õigesse kohta jõudnuna vahtis Béroud üllatunult tühja seina, millest ulatusid välja neli raudklambrit. Ta hõõrus silmi, kuid midagi ei muutunud. Maali ei olnud. Kunstnik pöördus kohe valvuri poole, aga nood reageerisid väga ükskõikselt. „Mida? Pole oma kohal? Ah, võib-olla viidi maal reklaami eesmärgil pildistamisele. Aga meil on praegu lõunaaeg, vabandust,“ vastati kunstnikule.

Alles paar tundi hiljem jõudis kunstnik Louvre’i direktori juurde ning siis algas peataolek. Selgus, et maal pole fotostuudios. Kus ta siis on? Kas tõesti varastati? Koheselt pandi Louvre kinni ja seda ei avatud terve nädala jooksul. Muuseumitöötajad vaatasid üle hoone kõik ruumid ja võimalikud peidukohad: uuriti nii toolide kui treppide alt ja käidi läbi kõik tualetid. Keegi ei uskunud, et „Mona Lisat“ oleks saanud nii lihtsalt viia minema majast, kus töötas sadu inimesi.

Kõigile otsingutele vaatamata maali ei leitud. Pariisi politsei teatas ametlikult, et Leonardo da Vinci teos on jäljetult kadunud. Kõige hirmsam oli aga see, et kellelgi polnud aimugi, mis maaliga võis juhtuda.

Kogu riigis algas tõeline paanika. Valitsus vallandas Louvre’i kogu juhtkonna ja sulges riigipiirid, et maali ei saaks välismaale viia (nagu hiljem selgus, polnud sellest kasu). Vahi alla võeti prantsuse luuletaja Guillaume Apollinaire, kes oli ühes intervjuus lubanud Louvre’i maha põletada. Pärast paaripäevast aresti mees siiski vabastati. Üle kuulati ka Apollinaire’i sõber Pablo Picasso, kes tollal polnud veel maailmakuulus kunstnik.

Ajakirjandus jutustas röövist praktiliselt iga päev ning isegi Titanicu hirmus hukk ei suutnud „sajandiröövi“ ajaleheveergudelt välja tõrjuda. Meedias käidi välja ka erinevaid versioone. Nii süüdistati „Mona Lisa“ varguses Saksamaa ja Venemaa eriteenistusi, samuti rahvusvahelist kurjategijate sündikaati.

Kui enne seda vargust olid „Mona Lisast“ teadlikud peamiselt vaid kunstiteadlased ja avalik üldsus ei teadnud seda maali, sest eksperdid ei pidanud „Mona Lisat“ eriti õnnestunud teoseks, siis pärast maali kadumist sai sellest teada kogu maailm. Kuid otsingud ei andnud tulemusi ja maal jäi esialgu kadunuks.

„Mona Lisa“ leiti üles

Mõni aeg hiljem selgus, et maali tassis muuseumist minema Louvre’i endine töötaja, 30-aastane itaallane Vincenzo Peruggia. Alguses oletas politsei, et varas peitis end kappi, veetis seal öö ja hommikul võttis maali seinalt maha. Lugu oli aga ilmselt hoopis proosalisem.

Kuna Peruggia tundis Louvre’i kui oma viit sõrme, siis sisenes ta 21. augusti hommikul kell 7 tagaukse kaudu majja, kandes muuseumitöötaja valget riietust. Esmaspäeviti on Louvre külastajatele suletud, mis oli itaallasele kasuks. Ta võttis maali seinalt maha, peitis selle oma riiete sisse ja lahkus hoonest. Tänaval märkas teda poodnik, kes imestas, miks mees põgeneb muuseumist, hoides käes kahtlast kompsu. Poemüüja ütlused politseid siiski ei aidanud.

Louvre’i töötajate läbiotsimiste käigus ilmus politsei ka Peruggia üürikorterisse. Mees pidas end väga enesekindlalt ülal ja selgitas, et oli terve päeva töötanud täiesti teises kohas, muuseumist kaugel. Korrakaitsjad uskusid meest ja lahkusid. Hiljem sõitis Vincenzo koos varastatud maaliga Itaaliasse.

Kaks aastat hoidis ta maali riidekapis ja voodi all ning ühe versiooni järgi võttis selle sealt välja ainult siis, kui pidas temaga hingelisi vestlusi. See suhtlus muutus üha tihedamaks ja lõpuks läks mees päris hulluks – talle hakkas tunduma, et Mona Lisa kontrollib teda ja püüab endale alistada. Varga tuju langes miinimumini. Ta tahtis „Mona Lisast“ lahti saada, rikastuda ja sõita Lõuna-Ameerikasse.

Kuna Vincenzol polnud tuttavaid kunstikogujaid, siis sammus ta Firenzes asuva kunstigalerii omaniku Alfredo Geri juurde ja pakkus talle maali. Geri võttis ühendust Uffizi galerii direktori Giovanni Poggiga, kes kinnitas šokeeritult, et nende ees on Leonardo da Vinci ehtne meistriteos. Nad võtsid „Mona Lisa“ endi kätte – kliendile näitamise ettekäändel. Samal ajal kutsuti välja politsei ja varas võeti kinni.

Seejärel tegi „Mona Lisa“ triumfaalse ringreisi mööda Itaaliat, kuni 4. jaanuaril 1914 naasis Prantsusmaale. Aga nüüdsest paigutati maali juurde Louvre’isse ööpäevane relvastatud valve.

Suli või patrioot?

Miks Peruggia maali varastas, selle kohta selget vastust ei ole. Ise sai ta „sajandiröövi“ eest vaid kuus kuud vangistust ja pärast vabanemist teatas intervjuus, et soovis Leonardo teose kodumaale tagasi tuua, sest maali oli omal ajal varastanud Napoleon. Prantsuse keiser viis 19. sajandi alguses Itaaliast Prantsusmaale tõepoolest suure hulga kunstiteoseid ja maale, kuid „Mona Lisat“ nende hulgas ei olnud. Pariisis õukonnakunstnikuna töötanud Leonardo da Vinci kinkis oma teose ise Prantsusmaa kuningale François I-le – see juhtus umbes 300 aastat enne Napoleoni aega.

Itaalia ajakirjanikud kiitsid agaralt Peruggiat kui tõelist Itaalia patriooti. „Aga ta on suli!“ ütlesid prantslased nördinult. „Jah, aga ta on meie suli, kõige toredam suli maailmas!“ vastasid itaallased.

Teise versiooni kohaselt olevat „Mona Lisa“ röövi tellinud Argentina avantürist Eduardo de Valfierno, kes koos võltsija Yves Chaudroniga oli valmistanud kuus koopiat maalist. Meestel oli plaanis pärast maali vargust müüa need koopiad ehtsate pähe rikastele kollektsionääridele. Peruggia küll eitas tutvust ja suhtlust Valfiernoga, kuid kindel ei saa milleski olla.

Maali varastanud Vincenzo Peruggia. Foto: wikimedia.org