1913: avati Väikese Merineitsi skulptuur

Täna 106 aastat tagasi avati Taani pealinnas Kopenhaagenis pronkskuju, mis sai kuulsaks kogu maailmas. Samas on seda nimetatud ka kõige õnnetumaks skulptuuriks maailmas, sest sellele on osaks saanud suured kannatused ja piinad.

Allan Espenberg

Kopenhaageni kesklinnas on alates 23. augustist 1913. aastast kõigile vaatamiseks näha Väikese Merineitsi (taani keeles Den lille havfrue) pronkskuju, millest on saanud Taani pealinna üks tähtsamaid ja tuntumaid sümboleid ja turismimagneteid. See on ausammas nimikangelasele Taani kirjaniku Hans Christian Anderseni (1805–1875) romantilisest ja kurvast muinasjutust „Väike Merineitsi“.

Langelinie promenaadil asuva Väikese Merineitsi skulptuur kaalub 175 kilo, on 125 sentimeetrit kõrge ning kujutab mõtlikult ümbrust jälgivat näkineidu. Mälestussamba autoriks on Islandi päritolu Taani kunstnik Edvard Eriksen (1876–1959), kes valmistas kuju suurtöösturi, Carlsbergi õllekontserni omaniku ja metsenaadi Carl Jacobseni tellimusel.

Modelliks oli kunstniku abikaasa

1909. aastal esietendus Taani kuninglikus teatris ballett „Väike Merineitsi“, mille muusika kirjutas Fini Henriques ja koreograafia autor oli Hans Beck. Balleti peaosas säras priimabaleriin Ellen Price (1878–1968), kelle tantsust oli Jacobsen sedavõrd vaimustunud, et pakkus naisele võimalust poseerida muinasjututegelasest valmiva skulptuuri jaoks. Kuid Price keeldus kategooriliselt poseerimast alasti, mistõttu kuju modelliks sai skulptori enda abikaasa Eline Eriksen (1881-1963).

Ühe legendi järgi olevat kunstnik Väikse Merineitsi pea ja näojooned modelleerinud Ellen Price’i järgi, kuid sellele vaidlevad vastu skulptori järeltulijad: nende kinnitusel olevat terve kuju tehtud täielikult ja ainult Eline Erikseni välimuse järgi.

Kuju demonstreeriti laiemale publikule esmakordselt 14. septembril 1912. aastal ning 23. augustil 1913. aastal anti kingitusena üle Kopenhaageni linnale ja püstitati alalisele alusele kaldapealsel.

Väikese Merineitsi skulptuur sai peatselt nii populaarseks, et paljudes maailma linnades on olemas selle koopia. Nii võivad merineitsikuju pärast uhked olla Amsterdam, Pariis, Rooma, Tokyo, Sydney, Saratov, Shenzhen ja mitmed teisedki linnad.

Vandaalitsemine kuju kallal

Muinasjutukangelase kuju on turistide seas väga populaarne ja igal aastal käib seda vaatamas umbes miljon inimest, kellest kolmveerand on pärit mujalt Taanist või välismaalt, ülejäänud Kopenhaagenist. Paljud turistid on veendunud, et skulptuur toob neile õnne ja edu, kui seda puudutada. Aga kogu maailma meremehed kingivad merineitsile lilli.

Kuid lisaks turistidele pakub Väikese Merineitsi kuju erakordselt suurt huvi ka vandaalidele ja huligaanidele. Skulptuur on korduvalt sattunud kurjategijate käeulatusse ja saanud seeläbi kannatada.

Üks esimesi tõsisemaid intsidente juhtus 1964. aastal, kui kujult rööviti pea. Politseil ei õnnestunudki pronksist pead üles leida ja ka vandaali otsingud lõppesid edutult. Alles 30 aastat hiljem rääkis kunstnik Jørgen Nash (1920–2004) oma memuaarides, et tema olevatki varastanud pea, kuid täit kindlust selles pole ja mehe süüd pole faktidega suudetud tõestada.

Pärast skandaalset vandaalitsemist hakati videviku saabumisel mälestussammast valgustama prožektoritega. Alguses patrullisid Väikese Merineitsi juures ka politseinikud, kuid hiljem võeti nad maha.

1998. aasta jaanuaris lõigati kujul taas pea maha, aga seekord saadi see kätte ja skulptuur taastati kiiresti. Kuid süüdlased jäid jällegi tabamata. 1990. aastal taheti uuesti pead varastada, kuid see ei õnnestunud, kuigi kael oli peaaegu täielikult jõutud läbi saagida.

Suvel 1984 saagisid tundmatud huligaanid kujult maha parema käe, kuid need kurjategijad ilmusid ise politseisse süüd üles tunnistama. Selgus, et vandaalitsedes olid kaks teismelist purjus olnud ega saanud oma teost aru.

2003. aastal kukkus merineitsi plahvatuse tulemusel aluselt merre. Järgmisel aastal riietati ta parandžaasse ja islamikleiti protestiks selle vastu, et Türgil tekkis soov astuda Euroopa Liitu. Aga 2007. aastal pandi kujule pähe hidžaab – mosleminaiste peakate.

Korduvalt on püütud pronkskuju üle värvida. Näiteks 2007. aastal värvisid pätid merineitsi sadade turistide silme all avalikult roosaks. Mõni kuu hiljem tehti kuju pea ja vasak käsi punaseks. Kuju juuksed värviti punaseks veel 1961. aastal, kui joonistati talle selga ka rinnahoidja. Aga 2006. aastal pritsiti skulptuur roheliseks ja tema käte külge kinnitati dildo. Kaks aastat tagasi valati kuju üle valge ja sinise värviga.

Kopenhaageni linnavõimudel sai ajapikku villand kuju taastamisest, mistõttu hakati kaaluma võimalust toimetada Väike Merineitsi näiteks mõned meetrid kaldast eemale merre, et huligaanidel oleks keerulisem selleni pääseda. Kuid mõtteks on see esialgu jäänudki.

Aga 2010. aastal – esmakordselt skulptuuri ajaloos lahkus Väike Merineitsi enam kui pooleks aastaks oma asukohalt. Nimelt viidi kuju Taani valitsuse otsusel EXPO maailmanäitusele Hiina Rahvavabariiki, kus skulptuuri kaudu tutvustati Taani riiki. Kivil istuv näkineid püstitati Taani paviljoni keskossa. Sama aasta novembris naasis kuju õnnelikult oma kodusesse asupaika.

Merineitsi – filmikangelane

Väikesest Merineitsist on tehtud viimase sajandi jooksul mitmeid filme, nii anima- kui mängufilme. Lisaks on olemas kümneid linateoseid, kus seda pronkskuju võib mõnes kaadris silmata.

Peatselt on valmimas veel üks film, millest saab 1989. aastal Disney stuudios tehtud klassikalise animafilmi uusversioon. Seda mängufilmi hakatakse tegema 2020. aastal ja hiljuti avalikustati peaosatäitja Arieli osatäitja, kelleks saab 19-aastane lauljatar ja näitleja Halle Bailey. Selline otsus tekitas ühiskonnas suurt poleemikat ja otsest vastuseisu. Asi on selles, et Bailey on mustanahaline, aga paljud ei suuda ette kujutada, et Väike Merineitsi ei olegi enam valgenahaline, nagu ta olnud ligi kakssada aastat.

Langelinie promenaadil asuva Väikese Merineitsi skulptuur kaalub 175 kilo, on 125 sentimeetrit kõrge ning kujutab mõtlikult ümbrust jälgivat näkineidu.