1918: New Yorgi metroos kaotas elu sadakond inimest

Täna 101 aastat tagasi leidis New Yorgis aset üks suuremaid raudteekatastroofe Ameerika Ühendriikide ajaloos, kui metroorong sõitis rööbastelt välja ja rammis tunneliseina.

Allan Espenberg

Flatbush Avenue, Ocean Avenue ja Malbone Streeti kohtumiskohas toimunud metrooõnnetus oli suurim ja ohvrirohkeim New Yorgi metroo ajaloos, kui Brooklyn Rapid Transit Company (BRT) rong viie puidust vaguniga sõitis rööbastelt välja. See juhtus 1. novembril 1918. aastal.

Rongi juhtis võhik

Katastroofi peapõhjuseks oli vedurijuhtide streik, mis oli sel päeval ootamatult alanud. Vaatamata sellele, et BRT transpordikompaniil ei jätkunud streigi tõttu kogenud töötajaid, otsustati reisiliiklust jätkata ja pandi rongijuhtideks suvalisi inimesi – näiteks dispetšereid, kellele tehti kiirkorras koolitus ja saadeti liinile iseseisvalt ronge juhtima.

Üheks selliseks dispetšeriks oli 23- või teistel andmetel 25-aastane Antonio Edward Luciano, kes polnud senini kunagi juhtinud reisironge ning oli üleüldse olnud roolis vaid korra ja sedagi aasta tagasi manööverdamistööde ajal. Enne liinile saatmist oli ette nähtud, et juhtidele tehakse 60-tunnine koolitus, aga kuna aega oli vähe, siis õpetati Lucianot vaid paar tundi. Pealegi saadeti Luciano rongi juhtima liinile, mida ta absoluutselt ei tundnud.

Ka oli Luciano külmetunud ning lisaks polnud ta veel üle saanud oma tütre surmast, kes oli nädal varem gripi tagajärjel lahkunud. Kõigele lisaks valitses streigi tõttu tol päeval BRT süsteemis erakordselt suur segadus ja veidi aega enne avariid käskisid operaatorid Luciano rongil sõita hoopis vales suunas. Ja nagu sellest veel vähe oleks olnud, ei olnud õnnetusse sattunud rongi pidurid täiesti korras. Hiljem selgitas Luciano seda, miks ta nõustus rongi juhtima asuma, lausega: „Inimene peab teenima elamiseks raha.“

Õhtusel tipptunnil, kell 18.42 hakkas reisijatest tulvil viie vaguniga rong jõudma lõppjaama Prospect Parkis. Kui varem oli sõitsid rongid jaama läbi otsejoones kulgenud tunneli, siis hiljuti oli alustatud rekonstrueerimistöid ja seetõttu oli mõni nädal enne avariid sobitatud sõitmiseks S-kujuline tunnel. Kogemusteta vedurijuht Luciano sisenes tunnelisse liiga suurel kiirusel, aga kui ta sai oma veast aru ja hakkas pidurdama, oli juba liiga hilja.

Prospect Parki metroojaama sisenedes pidi rong kurvis reeglite järgi sõitma kiirusega 10 kilomeetrit tunnis, aga tunnistuste ja hinnangute järgi oli rongi kiiruseks sel hetkel olnud umbes 40–50 kilomeetrit tunnis.

Sadakond hukkunut

Kurvilist teed pidi suurel kiirusel sõitnud rong ei suutnud püsida rööbastel. Tänu suurele massile jäi esimene vagun teele püsima, aga sellele järgnenud kergemad haakevagunid lendasid vasakule poole ning põrutasid vastu tunneli betoonist ja terasest seina. Vagunid lagunesid ja reisijad pudenesid rööbastele ning tagantpoolt tulnud rasked vagunid sõitsid inimeste hunnikule otsa.

Avarii tulemusel said esimene ja neljas vagun küll veidi muljuda, kuid jäid enam-vähem terveks ning viienda vaguniga ei juhtunud üldse midagi. Nendes vagunites sõitnud inimeste vigastused piirdusid enamasti klaasikildude tekitatud haavadega.

Keskmised vagunid purunesid aga täielikult ja peaaegu kõik sealsed reisijad hukkusid. Kui ohvrite appikarjeid kuuldi lähimas jaamas, siis kutsus piletimüüja kohale politsei. Insenerid aga ei saanud aru, mis juhtus ning lülitasid elektri taas sisse, mille tulemusel hukkus veel mitukümmend inimest, kes püüdsid pääseda rööpaid mööda kõndides.

Reisijad hukkusid väga hirmsatel viisidel: osa neist surid silmapilkselt pärast tugevat kokkupõrget, ülejäänud said surma elektrilöögist, paljud kaotasid elu rongirusude alla jäädes. Kokku hukkus selles metrookatastroofis vähemalt 93 inimest, kuid mõningatel andmetel võis hukkunuid olla ka 102. Enam kui poolsada inimest said raskesti vigastada. Ellujäänutele osutati kiiret arstiabi ja seetõttu jäid paljud inimesed ka ellu.

Huvitaval kombel ei saanud rongijuht Luciano ja konduktor vigastada ning lahkusid šokiseisundis sündmuspaigalt, aga üsna pea leiti nad politsei poolt üles ja arreteeriti. Kui Luciano tema enda kodust kätte saadi, oli mees täielikus hüsteerias.

Pärast katastroofi

Selle metrooavarii järel algatas New Yorgi linnapea John Francis Hylan juurdluse BRT kompanii osas ja ta oli isegi kohtunikuks kohtuprotsessil. Kuigi kokkuvõttes mõisteti kõik õigeks ja selle õnnetuse eest ei pidanud keegi vastutama ega karistust kandma, hakati siiski tegema muudatusi USA liikluskorraldusse ja rongidesse.

Näiteks seati sisse avariisüsteem „dead man’s switch“, mis juhib rongi õnnelikult sihtpunkti siis, kui rongijuht peaks ootamatult surema, teadvuse kaotama või mõnel muul viisil teovõimetuks muutuma. Lisaks lõpetati puitvagunite kasutamine New Yorgi metroos. Aga vähem kui kaks kuud hiljem läks BRT pankrotti ja selle asemele tekkis uus kompanii – Brooklyn-Manhattan Transit Corporation (BMT).

Malbone’i tänava all toimunud rongikatastroof oli sedavõrd jube, et tänav nimetati hiljem koguni ümber, et miski ei meenutaks seda kohutavat tragöödiat. Nii sai Malbone Streetist Empire Boulevard. Samas on üks väike tänavajupp, mis kannab Malbone Streeti nime siiski New Yorgis tänaseni alles.

Metrookatastroof täitis tollal New Yorgi kõigi ajalehtede esiküljed ning teated lõppema hakkava Esimese maailmasõja rinnetelt tõrjuti järgmistele lehekülgedele. Aga rongijuht Luciano vahetas avarii järel oma nime Anthony Lewiseks ja suri 91-aastasena 1985. aastal.

Esimene vagun sai vähe kahjustada, kuid sellele järgnenud haakevagunid hävisid pea täielikult. Foto: wikipedia.org