1923 ja 1934: mida arvasid eestlased tänasest usupühast?

Täna, 30. märtsil on suur reede – püha, mida seostatud nii kevade saabumise rõõmu kui orjusajaga.

Allan Espenberg

Käesoleval sajandil saab seda liikuvat püha tähistada 30. märtsil veel vaid kahel korral: 2029. ja 2040. aastal ning järgmine kord satub suur reede 30. märtsile alles 2108. aastal. Eelmisel sajandil saadi suurt reedet pidada aga 30. märtsil koguni neljal korral: 1923., 1934., 1945. ja 1956. aastal. Aga kuidas suhtusid eestlased sellesse pühasse esimesel iseseisvusajal?

Eestlased: kevad on õide puhkemas

 1923. aasta veebruaris oli pidulikult tähistatud Eesti Vabariigi viiendat sünnipäeva ja veidi enam kui kuu aega hiljem peeti üht tähtsamat usupüha – suurt reedet. Sel puhul oli märtsilõpu ajalehtedes hulgaliselt asutuste, organisatsioonide ja äride õnnesoove pidupäevaks: inimestele sooviti rõõmsat lihavõtteaega või lihtsalt häid pühi.

Ajalehes Waba Maa ilmunud artiklis „Kevadepühad – nooruse jõu pühad” kirjutati: „Rahvahulkade rõõmuhõisete saatel libisevad kevadepühad üle maa. Uudishimulikult püüab neile mullapinnalt väike sinililleke vastu vaadata ja lõo otsib juba oma paremaid noote kevadise rõõmu võidulauluks. Kevad on revolutsiooni aeg looduses, on vabaduse võidukäigu rõõmupüha.”

Waba Maa artikli lõpuosa oli aga veelgi optimistlikum: „Kevad ei ole nukruse aeg, ei ole aeg peanorutamiseks. Kevad on külviaeg. Kõik see, mis nüüd vähegi töötada suudame, tasub ennast uhkesti sügisel. Sellepärast nurka nukrusega, käed külge ühisele ülesehitavale tööle!”

Ajalehes Sakala ilmus 30. märtsil 1923. aastal samuti mõtisklus kevadpühadest, milleks ju ülestõusmispühi ehk lihavõtteid peetakse. Selles jutustati: „Kevad on ja kevadpühad. Suured imed sünnivad. Aeg on rännata mööda orge ja mägesid, mööda luhti, metsi ning mööda veteääri ja heljuda kevadpäikese valguses ja soojuses. Aeg on avada südamed kevade päikesekiirtele, et nad meie südamed teeksid õrnaks nagu lapsesüda, et seal tõuseks uus elu, elu armastusele, headusele, igavestele väärtustele.”

Sakala trükkis pseudonüümi Villi Andi all ära ka luuletaja, lastekirjaniku ja kooliõpetaja Friedrich Kuhlbarsi luuletuse „Igatsus kodumaa järele”, mille eelviimane salm kõlab nii:

Kevade on praegu kodumaal

jalutamas viljapuude all,

paneb liikuma kõik eluveed,

haljendama tuleviku teed.

Ajalehes Vaba Eesti ilmunud Mihkel Lülli religiooniaineline artikkel „Ülestõusmise pühiks” algab sõnadega: „Meie pühitseme Kristuse surma ja ülestõusmise mälestuseks suurt reedet ja kevadpühi. Kristus oli inimene niisama kui kõik inimesed.”

Seejärel selgitab autor Kristuse ülestõusmisega seotud probleeme ja tõdeb lõpetuseks: „Inimene peab üles tõusma. Ja kui meie sureme, siis tõuseb elu meie haudadel kui noor rohi, õied ja särav looduseilu rõõmurikkal kevadel, nii on igavene õiguse hääl inimkonna elus. Sureb ihu, variseb mulda kannataja keha, aga tema kannatus tõe eest tiivustab tuleviku võitlust.”

Ajalehe Kaja kaudu jõudis lugejateni aga artikkel „Elu võit”, mille lõpulaused kõlasid järgmiselt: „Rahva hing on ärganud, valgus on võitnud pimeduse, elu on võitnud surma. Tänavustel ülestõusmispühadel kajavad kirikukellad üle maa ja rahvas hüüab sügavast südamest: „Kristus on surnuist üles tõusnud.””

Kommunistid: lihavõttepühad on kuradist

Kui ajaleht Edasi, Venemaa Kommunistliku Partei Peterburi Eesti osakonna häälekandja, ei kirjutanud 1923. aasta 30. märtsi numbris suurest reedest ja lihavõttepühadest ridagi, siis 30. märtsil 1934 oli Edasi pühendanud sellele temaatikale terve lehekülje. Initsiaali A. S. taha peitunud autor oli kirjutanud pika artikli ja pannud sellele pealkirjaks „Lihavõtted on orjusaja jäänused”.

A. S. räägib pikalt ja laialt sellest, et pärast Venemaa oktoobrirevolutsiooni on kätte jõudnud suurte ajalooliste sündmuste ajajärk. „Need, kes enne ägasid kõige jõhkrama kurnamise all, võtsid enamlaste juhtimisel võimu oma kätte ja ehitavad oma elu nii ümber, nagu seda nõuavad töötavate hulkade enda huvid. Ehitavad nii, et kunagi ei oleks ühel inimesel võimalik kurnata teist, et kaotada klassid, mis selle kurnamise eelduseks on,” kirjutab autor.

Erilist viha tunneb artikli kirjutaja usumeeste ja kirikupühade vastu, sest ta toonitab: „Sel ajal, kui kogu maailma imperialistlik kodanlus end selleks ette valmistab, et oma seakärssa nõukogude kapsaaeda pista, püüavad kurnajateklassi jäänused ka siin selleks pinda ette valmistada. Selleks kasutatakse kõigepealt igasuguseid usupühi, kui kõige paremat aega igasuguse sotsialistlikule ehitusele vaenuliku agitatsiooni viimiseks hulkadesse. Niisugusteks pühadeks on ka lihavõtted.”

Eesti on artiklis kajastamist leidnud järgmise lause näol: „Valges Eestis kuulutasid papid faschis’e otsekohe jumala tööriistadeks, samal ajal käisid need papid ise kõrtsides joomas ja vägistamas.” Seejärel teatab autor, kuidas kurnajateklass koos usumeestega püüavad kolhoosidesse pugeda ja seal kahju teha. Ta teab, et nad varastavad kolhoosist piimasaadusi, segavad tuhka linaseemnetesse, puistavad tinapulbrit hobustele kõrva, kõrvetavad herneseemneid niivõrd, et nad ei idane jne.

„Ja veel kusagil mujal peksab tädimeheks pugenud palvevend kulak tiinet mära, et seda ennast kui ka varssa hukka saata, teisal näljutab seafarmi pugenud palveõde põrsaid. Niisugune on jumalalaste tegevus kolhoosides. See on klassivaenlase viimane jõupingutus, katse oma pehkinud keppi ajalooratta kodaratesse pistes seda peatada. Ja terve oma kahjuritöö juures panevad need „armsad vennad ja õed” käed risti ja pomisevad: Kui Jehoova ei ehita koda, siis näevad ehitajad vaeva ilmaaegu,” on kirjas eestlaste kommunistliku ajalehe artiklis.

 

Suur reede mõnes Euroopa keeles:

inglise	Good Friday
itaalia	Venerdì santo
ladina	Dies Passionis Domini
leedu	Didysis penktadienis
läti	Lielā Piektdiena
prantsuse	Vendredi saint
rootsi	Långfredagen
saksa	Karfreitag
soome	Pitkäperjantai
ungari	Nagypéntek
vene	Великая пятница