1924: Pariisis algasid suveolümpiamängud
Täna, 94 aastat tagasi, 4. mail 1924. aastal algasid Pariisis VIII suveolümpiamängud, kuigi mängude ametlik avamine peeti alles 5. juulil. Kui kaasajal kulub olümpiamängude läbiviimiseks umbes kolm nädalat, siis tollal võistlesid sportlased Prantsusmaal ligi kolm kuud – mängud kuulutati lõppenuks 27. juulil.
Allan Espenberg
Kuna tegemist oli alles kaheksandate nüüdisaegsete suveolümpiamängudega, siis pandi Prantsusmaal toime mitu sellist asja, mida varasematel mängudel ei olnud. Alljärgnevalt mõned huvitavamad faktid Pariisi olümpiamängude kohta.
1924. aasta olümpialinnaks kandideerisid Pariisi kõrval ka Amsterdam, Barcelona, Los Angeles, Praha ja Rooma, kuid kuna 1924. aastal sai kaasaegne olümpialiikumine 30-aastaseks, siis otsustati olümpialinnaks kuulutada olümpialiikumise isa Pierre de Coubertini kodulinn. Nii sai Pariisist esimene teistkordselt olümpiamänge võõrustanud linn – esimene kord peeti spordimänge Pariisis 1900. aastal.
Kuigi sportlased asusid võistlustulle juba mai alguses, korraldati mängude ametlik avamistseremoonia alles 5. juulil, kusjuures nende mängudega olid otseselt seotud kaks asukohariigi presidenti. Mängud kuulutas ametlikult avatuks Prantsusmaa president Gaston Doumergue, kes oli ametisse asunud vähem kui kuu aja eest, s.t mängude ajal. Tema eelkäija, eelmine president Alexandre Millerand oli sellele vaatamata mängude patroon ja ta sai 4. mail avada olümpiamängud mitteametlikult.
Olümpiamängude avamisel olid Prantsusmaa presidendi kõrval autribüünil mitu kroonitud pead: Walesi prints ja tulevane Suurbritannia kuningas Edward VIII, Rumeenia prints ja hilisem kuningas Carol II, Etioopia tulevane keiser Haile Selassie I, Pärsia šahh Ahmad Shah Qajar. Pärast pidulikku rongkäiku andis Tšehhoslovakkia koori laulmise saatel Prantsusmaa sportlane Georges André olümpiavande. Avamispidustustele eelnes religioosne tseremoonia Pariisi Jumalaema kirikus, kus Pariisi peapiiskop kardinal Louis-Ernest Dubois pidas vastava jutluse.
Olümpiamängudel osales 44 riiki, kusjuures esmakordselt olid suvemängudel kohal ka meie naabrid Läti ja Leedu. Sportlasi oli Pariisis võistlemas 3089, kelle hulgas oli vaid 135 naist. Kõige väiksem võistkond oli Filipiinidel (üks sportlane), aga kõige rohkem atleete oli võistlema saatnud Prantsusmaa – kokku 401. Saksamaad kui maailmasõja vallapäästjat olümpiamängudele ei kutsutud.
Kavas oli 17 spordiala ja võisteldi 126 võistlusalal. Välja jagati kokku 131 medalikomplekti. Näidisaladena olid kavas aerutamine, male, pelota, savate ehk prantsuse poks, korvpall ja võrkpall. Esimest korda kasutati spordialade sümbolitena piktogramme. Pariisi olümpiamängud olid ühed edukamad rekordite poolest. Kergejõustiklased püstitasid 8 maailma- ja 14 olümpiarekordit, ujujad vastavalt 4 ja 11.
Olümpiamängudel kasutati esmakordselt praeguseni eksisteerivat olümpiadeviisi „Citius, altius, fortius!” (Kiiremini, kõrgemale, tugevamini), mille mõtles välja nüüdisaegsete olümpiamängude algataja Pierre de Coubertin, kellele olid Pariisi mängud viimased organiseerida. Coubertini loobumise tõttu korraldati olümpiamängude ajaloos Pariisis esmakordselt ka pidulik lõputseremoonia.
Esmakordselt oli olemas ka olümpiaküla, kus sportlased elasid ja puhkasid. Sportlastele olid elamiseks kohandatud Pariisi ühe linnaosa suvilad ja kasarmud. Võistluste pealtvaatajaid oli umbes 625 800 ja mänge oli kajastamas tuhat ajakirjanikku. Piletitulu oli tollase aja kohta enneolematu – 5,5 miljonit franki.
Pariisi olümpiamängud olid erakordselt edukad soomlastele, kes võitsid 37 medalit, mille hulgas oli 14 kuldset. Selle tulemusena oldi teisel kohal pärast Ameerika Ühendriike, mille sportlased said 99 medalit, sealhulgas 45 kuldmedalit. Soomlaste kangelasteks tõusid viis kuldmedalit võitnud Paavo Nurmi ning neli kuld- ja kaks hõbemedalit kätte võidelnud Ville Ritola. Mõlemad jooksumehed pälvisid „lendavate soomlaste” austava hüüdnime. Nendega liitus kolmaski Soome jooksja Albin Stenroos, kes võitis kulla maratonijooksus.
Olümpiamängude üheks kangelaseks kujunes ka USA sportlane Johnny Weissmuller, kes võitis vabaujumises kolm kuldmedalit ja sai lisaks pronksmedali veepallis. 1928. aasta mängudelt suutis ta võita veel kaks kuldmedalit. Kuid hoopis suurema kuulsuse tõi talle näitlejakarjäär, kuna ta mängis aastatel 1932-1948 Tarzani osa 12 mängufilmis.
Eestist oli Pariisis võistlemas 44 sportlast, kõige rohkem kergejõustiklasi, maadlejaid ja jalgpallureid. Eesti lippu kandis olümpiamängude avatseremoonial maratonijooksja Jüri Lossmann. Kuldmedali võitis kreeka-rooma maadluses Eduard Pütsep, hõbemedali sai tõstja Alfred Neuland. Veel võideti neli pronksi, mis riputati kaela kümnevõistlejale Aleksander Klumbergile, tõstjatele Jaan Kikkasele ja Harald Tammerile ning maadlejale Roman Steinbergile.
Mängude ajal leidis aset ka mitu skandaali. Kui täiesti tundmatu Uruguay jalgpallimeeskond mängis tugeva Jugoslaaviaga, siis tõmmati Uruguay lipp valetpidi masti ja hümni asemel mängiti mingit Brasiilia sambameloodiat. Nagu vastuseks sellele põlgusele ja ükskõiksusele võitis Uruguay meeskond kõik mängud Jugoslaavia, USA, Prantsusmaa ja Hollandi vastu ning purustas finaalis Šveitsi. Ka Eesti jalgpallurid olid Pariisis võistlemas, kuid said pidada ainult ühe kohtumise, kaotades ameeriklastele 0 : 1.
Kaasaegsete olümpiamängude algataja Pierre de Coubertin.
Foto: wikipedia.org
